Life is a process

Hei,

järjekordne pühapäev on siis käes. Tegelikult ma ei plaaninud täna kirjutada, kuna teadsin, et mul pole aega, aga kuna vabanesin töölt varem, siis kirjutan ära. Ära lükka tänaseid töid homse varna :) Esimene küsimus tekib teil kohe, et miks mul siis aega pole? Kiiret elu elan siin, vähemalt see nädal on küll olnud tunne, et kuhu see aeg jookseb. Juba on 7 nädal pere juures ja 8s usas, aeg läheb lihtsalt nii kiiresti. Täna lähen veel naabermajja lapsi hoidma..olen päris pop siin:D Aga aitan ikka, siis teinekord kutsuvad jälle.
Sel nädalal olen mitmeid kordi avastanud end mõtlemast, et olen ikka õnnelik inimene, et saan olla siin Californias. Nagu mu üks uus sõbranna siin mulle ütles, et heade inimestega juhtub ikka häid asju. Täitsa õige. Tahaks veel öelda õnnelikkuse kohta seda, et õnnelik saab olla igal pool, isegi Eestis. Lihtsalt tuleb osata elada. Aga just see õieti elama õppimine ongi raske, aga mitte võimatu. Vahepeal on mul tunne, et olen õnnelik, aga nagu ei julge endale seda tunnistada, see tundub nii imelik olevat. Eestis ma sellist tunnet pole kogenud, mitte et ma Eestis kurb oleks olnud, aga vb olen õppinud siin juba elama. Väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda. Elu ja inimesed on igal pool samad, lihtsalt inimeste mõttemaailmad ja arusaamad on nii erinevad. Hetkel võin ma öelda, et olen õnnelik. Minuga on sel nädalal palju häid asju juhtunud. Kõige parem üllatus ootas mind teisipäeval koolis, minu selja taga istuv Silja, kes osutus eestlaseks. Nii imelik kui see ka pole. Pidime tutvustama ennast ja siis korraga ütles keegi mu selja taga, et räägib eesti keelt. Pöörasin ümber ja hakkasin eesti keeles rääkima ja oligi EESTLANE! See oli kohe väga hea tunne!
Aga jah, nüüd käin koolis siin. Eelmisel nädalal käisin ainult ühe korra, kuna kolmapäeval ja neljapäeval töötasin õhtul ja seega ei saanud minna. Sellel nädalal on esmaspäev püha (labour day) seega kooli pole, aga teistel päevadel lähen kindlasti. Silja rääkis, et 60 tundi vaja ära käia ja siis mul kohustuslikud 6 creditit tehtud :) Seega äkki saan kooliga isegi septembri lõpuks ühele poole, eks näis, kuidas kohal käia saan. Kui kooliga saab ühele poole, siis see ei tähenda, et ma siin enam kooli ei läheks. Kevadel tahan ikka Standfordi minna, aga seda juba puhtalt enda jaoks.

Lapsed käivad ka nüüd koolis ja neile nii meeldib. Siin meeldib lastele koolis käia. Teisipäeval tegin veel õhtusöögi ka selleks ajaks kui pereema koju jõudis ja ta oli nii liigutatud sellest, et kui isegi koolis juba olin saatis veel sõnumi mulle, et kuidas ta minu pingutusi siin hindab. Seda oli hea lugeda :)

Kolmapäeval tegin tööd ja käisin trennis. Neljapäeval töötasin õhtulpoolikul ja hommikul oli aega enda jaoks. Käisin natuke shoppamas (mitte riideid), vaid sporditarbeid. Ostsin endale tennisereketi, hakkan nüüd tennist mängima. Lastele ostsin plastiliini ja näpuvärve ning need meelisid neile nii väga, et ütlesid mulle, et see on nende parim üllatus :) Minu tennisereketist olid nad ka vaimustused ja tahtsid mind kohe õpetama hakata, kuna nemad käivad juba tennisetrennis. Neile meeldib, kui ma teen samu asju, mis nemad. Aga mulle meeldib, et neile meeldib. Olen õigesse perre sattunud. Neljapäeval jõudsin ka trennis käia, käisin rattasõidu rühmatrennis ja siiani on mul tagumik valus..aga eks tuleb edasi siis treenida, kui valus on.

Reedel oli tavaline tööpäev, lapsed kooli ja hiljem neile järgi. 3 aastasega käisime raamatukogus ja pargis. Õhtul oli meil au pair meeting ühe uue hostfamily juures. Tore üritus oli, aga ma arvan, et meid ühes grupis liialt palju. Aga see ainult minu arvamus. Pidime jälle tutvustama end ja siis tahtis meie tugiisik uute tüdrukutega rääkida ka. Mulle hakkas ta kohe rääkima, et mul ikka nii raske 4 lapsega kindlasti ja et räägib mu hostemaga, et äkki vajame teist au pairi ka. Mina nii ei arva, miski pole ületamatu kui väga tahta. Lapsed on enamuse ajast koolis ja trennides ja mul on kogu aeg beebi ja 3 aastane. Nüüd hakkab vaikselt graafik siin paika ka loksuma, et pole hullu. Jah, raske ikka on, aga ma ei virise. Liiga lihtne olekski igav minu jaoks. Muidugi meile räägiti meetingul ka sellest, et peame oma tundeid rohkem väljendama, et ameeriklased ikka ootavad seda, kuna nemad ise on sellised. 

Ütlesin oma tugiisikule kohe, et mina end muutma ei hakka. Tema muidugi ootab, et muudaksin, aga ei. Ma tahan siin nende kultuuri järgi elada, aga ennast kui isikut ma seepärast muutma ei hakka, kuna keegi tuleb ja ütleb mulle seda. Leian, et elu ise muudab mind siin ja on juba muutnud.
Laupäeval käisin oma perega hommikust söömas, kuna nad ei lase mul magada, siis mul pole teist varianti lihtsalt :D ja siis peale seda vurasin rongiga San Franciscosse koos Siljaga. Meil oli tore päev koos, shoppasime ja lihtsalt jalutasime. Jõudsin järeldusele, et igatsen siin jalutamist, kuna siin pole tänavaid, kus jalutada. San Franciscos õnneks on ja terve päeva ainult kõndisime, mitte ühtegi bussi. Nüüd on mul siin vähemalt eestlane, kellega rääkida ja väljas käia. Muidugi tegime ka väiksed kokteilid linnas ja nautisime vaba päeva. Tänu kokteilidele anti meile ka need klaasid kaasa, väga vinge :) Õhtul koju tulles olid vanemad otsustanud õhtust sööma minna ja vanaema oli siin lapsi vaatamas. Ja ma muidugi ei läinud oma tuppa, vaid jäin vanaemaga maailma asjadest rääkima ja teed jooma. Väga mõnus päev oli! Olen väga rahul.
San Francisco kohta tahaksin veel öelda, et kellel võimalus tulge ja külastage seda linna. Armute silmapilkselt sellesse. See on linn, mis annab energiat ja positiivsust. Inimesed tänaval on sõbralikud ja rõõmsad, õelaid pilke näha pole. Ma arvan, et mul praegu läheb hästi ja hakkab veel paremini minema, kuna iga päevaga harjun üha enam. Minu jaoks pole imelik olla Californias, jah see on nagu unistus, aga samas ka asjade loomulik käik. Ma lihtsalt pean siin olema :)
Blogi kohta tahan nii palju öelda, et mulle väga meeldib tagasisidet saada ja kuulda, et inimestele läheb korda, mida ma kirjutan. Üritan jätkata ikka samas vaimus! 

Ilusat algavat uut õppeaastat ja sügist!