Life begins at the end of your comfort zone

Hei,

jälle pühapäev ja tänasega täitub mul siis 2 kuud Usas. Iga päevaga tunnen ennast üha paremini ja perekonna liikmena. Eelmine nädal oli väga tore, sai palju nalja lastega ja mis kõige olulisem, jäin endaga rahule. Alustan siis algusest, nii palju kui meelde tuleb - 

Esmaspäeval viisin suuremad lapsed vahelduva eduga kooli ja siis jäin kahe väiksemaga. Esmaspäeval oli kahel suuremal lapsel koolis pildistamine ja siis pidin nad ilusti riide panema ja korda tegema. Ja muidugi ei olnud me kodus, vaid hoopis raamatukogus. Kõigile lastele meeldivad siin raamatud ja lugemine, mis on väga hea. Raamatukogus lugesin 3-aastasele raamatuid ette ja mängisime natuke ka arvutiga. Peale seda nagu ikka lõuna ja igapäevane uinak. Mina saan sel ajal kui lapsed magavad pesu pesta/triikida ja koristada või hoopiski oma asjadega tegeleda :) väike hingetõmme nagu pereema seda nimetab. 

Teisipäeval oli 3-aastasel samuti koolipäev, mis kujunes üllatuslikult raskeks. Läksime kooli kõik oli ilus ja rõõmus ja siis kui ütlesin, et "bye, Declan! See you later!" siis oli nutt lahti ja hoidis ainult mu jalast kinni. Esialgu püüdsin siis temaga natuke seal mängida, aga nii kui üritasin minema hakata sai ta sellest aru ja oli jälle nutt lahti. Lõpuks võtsin siis südame rindu ja lihtsalt läksin ära..see oli raske, sest ma kuulsin, kuidas ta nuttis ja hüüdis mu nime. Hiljem kasvataja ütles, et paar minutit nuttis ja siis oli jälle kõik okei. Tal ja üldse siin lastel on natuke sotsialiseerumisega probleeme. Nad veedavad palju aega minuga ja omavahel (meil siiski päris suur seltskond siin kodus) ja teisi lapsi nad natuke kardavad, eriti väiksemad. 7-aastasega pole selles suhtes väga suuri probleeme. Aga siis teisipäeval peale 3-aastase kooli läksime jällegi koju, mängisime palli ja siis jälle igapäevased toimetused. Peale suuremate kooli viisin kõige vanema poisi tennist mängima ja ise läksin ülejäänud lastekarjaga oma pakile, mis mu kallid vanemad mulle Eestist saatsid, postimajja järgi. Jep, sain kodustel paki, mis sisaldas Eesti toitu. MM, kui hea oli Rukkipala maitset suus tunda, nämma. Lapsed olid ka muidugi väga elevil ja 7-aastane poiss tahtis kõike proovida. Suitsujuust on tema lemmik nüüdsest ja sõi minu eest kõik ära, ise sain vist kokku mingi 4 viilu :D jõuludeks peavad mu vanemad vist seda juustu küll suuremas koguses saatma. Ema oli lastele pannud ka helkurid ja lastele meeldis see. Kohe hakati jagelema, et kes missuguse saab.
Kolmapäeval jälle nagu ikka pikk tööpäev, hommikul lapsed kooli ja 3-aastasega võimelma. Septembris veel käime võimlemas ja siis lõpetame ära. Poiss juba liiga suur ning seal on temast ikka palju väiksemad lapsed. Alustame hoopis jalka ja kossuga. Korvpall on number 1 lemmik, kasvatan siin tulevast staari vist, kusjuures ta on väga hea käega ;)
Neljapäeval oli mul hommikupoolik vaba ja siis käisin 3-aastase sünnipäevaks ja oma hostdadi õetütre sünnaks kinke ostmas. Arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole, aga vot ikka on küll..päris raske on siin lastele kinke valida. Liiga suur valik, algul mõtlesin ühe asja kasuks ja siis jälle teise kasuks ja kokku valisin kahte kinki 4 h!! Mõtlesin, et jõuan trenni ka, aga napilt jõudsin oma osturetkelt tööajaks tagasi, joppas.
Reedel oli siis meie 3-aastasel poisil sünnipäev ja sai lõpuks 3 ära :D Pidu ei toimunud, vaid hoopis perekondlik õhtusöök pühapäeval ehk siis täna. Reedel tegime oma igapäevaseid toimetusi, lõunaks käisin ja ostsin talle suure punase õunakujulise küpsise, panime küünlad peale ja laulsin talle :D Ta oli väga õnnelik ja peale oma lõunauinakut andsin talle oma kingi ka kätte. Õhtul käisin mina trennis ja puhkasin ja selline tavaline reede oligi.
Laupäeval käisin Siljaga Half Moon Bayl jalutamas ja niisama puhkamas. NII MÕNUS!!! Lihtsalt kõndisime, istusime ja rääkisime juttu. Polegi muud vaja, lihtsalt hea seltskond ja Vaikne Ookean ja need lained lihtsalt ei lõppegi. Seal olles sain ma aru kui kaugel ma ikka tegelikult olen. Vaatad lõpmatusse ja silmapiir lihtsalt kaob ja siis mõted maailmakaarti peale ja ongi nagu lõpmatus..teisel pool Vaikset Ookeani tuleb Jaapan ja saared ja nii ongi. Olen ikka päris kaugel, jep..teisel pool maakera. Half Moon Bay on küll ookeani äärne linn, aga seda võib võrrelda meie Peipsi äärse eluga. Palju vanu inimesi ja linn näeb välja siin nagu maakoht ja ega ongi. Mitte halvas mõttes, heas mõttes ikka. Inimesed tegelevad põllumajandusega ja hetkel korjavad oma kõrvitsaid, sest Halloween on tulemas. Loodus on siin meeletult kaunis, sõidad ainult autoga alla ja üles mäge. AMAZING!!

Pühapäeval ärkasin hommikul ja mõtlen kogu aeg, et jõuan kella 9sse vesiaeroobikasse, aga voodi on ikka nii kallis ja ei saa üles nii vara. Läksin 10:30 Body Defined trenni, seda võib võrrelda Eesti funktsionaalse treeninuga. Kuna mul nädalasees aega polnud trenni minna, siis reede kuni pühap käisin iga päev ja no kõhulihased ikka valusad, aga see on hea valu :) Peale trenni tulin koju ja hakkasin juhilubade saamiseks valmistuma, lugesin seda liikluseeskirjade raamatut. Kolmapäeval on eksam ja üritan siis natu valmistuda, st lihtsalt loen ja üritan mõned arvud meelde jätta :)
Pühapäeva õhtul oli meil siis kahe sünnipäevalapse auks perekondlik õhtusöök, väga mõnus õhtu oli :) Rääkisime juttu, sõime, avasime kinke. Mu 3-aastane sai vanaisalt kossukorvi, niiet nüüd on meil kõik päevad sisustatud korvpalliga, sest ta on selle järele hull :D

Selline tore ja lõbus nädal mul oligi. Nagu tänase postituse pealkiri ütleb, siis tuleb oma mugavustsoonist välja tulla ja hakata elu elama. Nii on minuga juhtunud, näen väikestes asjades rõõmu ja ma võin öelda, et olen palju-palju rahulikum. Raske on, aga kes ütleb, et peab kerge olema. Vahepeal mulle isegi meeldib neid raskusi ületada ja siis hiljem mõelda, et vot hakkama sain.
Teie, kes te mu blogi loete, olge rõõmsad ja kirjutage ikka mulle!
Ilusat sügist teile! Ma tean, et teil ilus värvline ja soe sügis - seda ma igatsen, mul siin pole värvilisi puid kahjuks.