I love CA

Hei,

pühapäev käes ja kõik ootavad uut postitust. Sel nädalal ma kohe ei oskagi millestki kirjutada. Oli tavaline nädal, midagi väga erilist ei juhtunud. Minu jaoks on siin kõik juba nii loomulik ja tavaline, et ei oska midagi välja tuua, aga ma püüan. Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest, et mis mulle siin meeldib ja mis mitte.
Mis mulle siis meelib selle CA elu juures? Esimene asi on kindlasti ilm. Kui teil Eestis juba külm, siis mina käin siin kleidiga ja igapäevaselt 23-25 kraadi sooja. Mõni päev on hullult tuuline, aga ikkagi hea. Õhtuti on suht jahe, alla 20 kraadi. Kui koolist mingi pool10 tulen, siis ikka jakki vaja. Järgmiseks 10ks päevaks lubab ikka keskmiselt 23-25 kraadi, niiet täitsa soe.
Eks see ilm muudab ka inimesed siin rõõmsamaks, mis on eriti hea. Inimesed veedavad lastega palju aega erinevates parkides, siin on parke võiks öelda, et tosin. Meile, au pairidele see sobib, saab lastega kodust väljas aega veeta ja uute inimestega tutvuda ja lapsed jumaldavad siin pargis käimist.
Veel on hea, et saan Eesti argielust eemal olla ja no tõesti, mul siin veel draamasid ei ole. Teil seal valimised tulemas ja pingeline aeg..  Eks ma püüan ennast ka ikka asjade käiguga kursis hoida, aga mul on tõsiselt hea meel, et ei pea seda lollust hetkel pealt nägema :D Elan siin ikka väga rahulikku elu võrreldes oma eluga Eestis.
Mis mulle ei meeldi? Traffic ehk siis liilus. See on kohutav :D ameeriklased ei oska autodega sõita. Milleks näidata suunatuld kui rida vahetad või kuhugi kõrvaltänavasse pöörad? Pole vaja juu..seega tuleb alati oletada kui ei taha kellelegi tagant sisse sõita. Mis mulle algul veel hullult võõras oli, et punase tulega tohib enamasti parempööret teha kui autosid ei tule ja pole märki, et ei tohi. Algul ikka kogu aeg tuututati mulle, et mida ma passin, nüüd juba olen harjunud ja võtan seda loomulikuna, et isegi punase tulega tohi paremale pöörata. Need, kes mind hästi teavad, siis on kursis, et mulle parkimine eriti ei istu, aga siin olen üllatavalt hea selles :D Võin isegi külgboksi teha kui väga soovin ja mingisse kitsasse parkimisplace saan ka pargitud kui vaja, niiet ma arenen. Liiklus ongi vist ainuke asi, mis mind siin tõsiselt igapäevaselt häirib. Alati tuleb 10-15 sekundit ette näha, sest kunagi ei või teada, mida need hullud ameeriklased mõtlevad.

Sellest nädalast veel nii palju, et reedel oli mu 3-aastane Declan ülimalt tubli jalkatrennis. 3 kord seal trennis ja lõpuks tegi ta kõik harjutused kaasa ja ei olnud enam minu seelikusabas kinni. Ju ta siis nüüd on harjunud mõttega, et mina vaatan eemalt, kuidas tema mängib. Ainult veepudelit tuleb küsima kui joogipaus on. Beebi kasvab ka edukalt, nüüdseks juba 6-kuune ja hirmuga mõtlen ajale kui ta kõndima hakkab :D Ma ei tea, kuidas ma siis hakkama saan, sest siis ei ole enam nii, et jätan ta üksi tekile mängima ja ise toimetan samal ajal või panen ta lihtsalt hälli ootama, kuna teistega olen lõpetanud. Aga eks näis..loodan, et saan hakkama ikka. Praegu ta juba edukalt roomab ja mis kõige lahedam on see, et ta hoiab ise oma pudelit juba kui söögi aeg on, seega ma ei pea enam teda süles toitma, vahet harva ikka, aga kui ütlen, et oled big girl, siis juba saab aru ja naeratab vastu. Tegelikult on väga lahe vaadata kõrvalt ühe väikese ilmakodaniku kasvamist. Ma olen juures kui tal esimesed kikud tulevad (mis on varsti), esimesed sammud, esimesed sõnad.. awesome!! :)

Kahe vanema lapsega on mul ka head suhted, tüdrukuga saan üllatavalt hästi läbi viimasel ajal. Alati kui kooli vastu lähen, siis juba kaugelt lehvitab ja tahab mulle alati oma tegemistest rääkida, see on tore. Vanima poisiga on kahel viimasel päeval meil ütlemisi olnud, aga loodan, et see läheb üle. Paneb mind proovile, aga ta teab, et ega mina alla ei anna. Aga võrreldes selle pere eelmiste au pairidega ei ole ta mulle veel öelnud, et keegi eelmine au pair oli parem ja tahab teda tagasi vms. Loodan, et seda ei tule ka, üritan nende kõigi neljaga võrdselt tegeleda ja tähelepanu pöörata.

Sel nädalal otsustasin oma väsimusest rääkida pereemaga, kuna ta on arst. Mul sõbrannad siin arvasid, et see pole enam normaalne ja peaksin arsti juurde minema. Rääkisin siis pereemaga ja ta arvas, et mul mono, ma ei tea, mis see Eesti keeles on, aga jah, ostis mulle rauavitamiine ja järgmine nädal lähen vereproovile ka. Midagi tõsist ta ei arvanud mul olevat, ütles, et eks kõik mõjutab – ajavahe, suur elumuutus, 4 lapse eest hoolt kanda jne. Ja et pean oma keha kuulama, et kui ikka väsinud, siis tuleb magada. Loodan, et need vitamiinid aitavad ja varsti enam pole nii väsinud kogu aeg.
Reedel peale tööd, õhtul päris hilja läksime tüdrukutega kohalikku kinno. Esilinastus Don Jon movie ja siis mõtlesime, et miks mitte. Mõeldud, tehtud. Mulle see film eriti ei meeldinud, aga tore oli ikkagi üle pika aja kinos käia. Rahvast oli väga palju, niiet järjekord ulatus uksest välja ja terve saal oli täis. Sain mingi pool12 koju ja siis tuttu ja puhkama.
Pühapäev oli kauaoodatud kontserdi külastamise päev. San Francisco Golden Gate Pargis oli siis tasuta kontsert, kus peaesinejaks oli OneRepublic. Lisaks veel Goo Goo Dolls, Plain White T's, Larkin Poe ja Walk Off The Earth. 

Väga võimas kontsert oli, kuigi hetkel olen kui laip. Enne kontserdi algust ootasime vist mingi 2,5h sissepääsu, inimeste rivi oli ma arvan mingi 5 või rohkem km pikk. Sellist rahvamassi pole minu silmad veel näinud, see oli ulme, mis toimus. Aga õnneks leidsin sellest rahvamassist pika otsimise peale üles ka eestlase Marii, kes elab San Joses ja kellega koos lähme Beyonce'i kontserdile. Ilm oli super ilus ja nägu on mul hetkel punane :D Aga kokkuvõttes jäin päevaga väga rahule ja nüüd lähen kohe ära magama, sest olen lihtsalt nii vässu. Tahtsin ka mõned videod üles lisada, aga kahjuks blogger hetkel ei lase seda teha :( äkki mõnes teises postituses saate näha :)

Teile kullakesed soovin ilusat algavat nädalat ja hoidke üksteist!