Family is life’s greatest gift

Hei,

Järjekordne pühapäev JÄLLE käes. Ma ei saa aru, kuhu see aeg siin kaob. Elutempo vist avaldab ajale mõju. Tänase postituse tahaksin teha natuke teistmoodi - pühendan selle oma perele ja kõige lähedasematele sõpradele.
Olen terve see nädal tundnud vajadust kuidagi väljendada oma tänulikkust oma perele ja sõpradele selle eest, et ma praegu kirjutan siit Californiast. Pikk tee oli vaja läbi käia enne kui jõudsin teisele poole maakera ja ma ei teinud seda mitte üksi, vaid pidevalt aitasid ja toetasid mind MINU lähedased. Olen leidnud end mõtlemast, et tegin otsuse siia tulla, aga tegelikult ma ei mõelnud oma perele ja sõpradele. Lähtusin enda soovist kogeda midagi täiesti uut, jättes seejuures oma inimesed kõrvale. Ma tahaksin siinkohal vabandust paluda, olen veidi egoistlikult käitunud, aga ma tean, et te ei pahanda, vaid teie jaoks on kõige olulisem see, et ma oleksin õnnelik ja leiaks hingerahu. Nii õnnelikkuse kui hingerahu olen ma praegu leidnud. Aga jah..ära tulles ma ei mõelnud, kuidas minu otsus aasta perest eemal olla mõjutab minu lähedasi, eriti mu vanemaid.
Emme ja issi, nüüd pöördun läbi blogi otseselt teie poole – ma tean, et teile jään alati väikeseks Makiks. Teile on see raske, et olen nii kaugel, aga kunagi tuleb ikka aeg oma turvalisest pesast välja lennata. Ühtpidi on see ka natuke teie enda süü, et ma siin praegu olen, kuna ilma teie kasvatuse ja suunamiseta ma siin ilmselt ei oleks. Samuti tean ma seda, et minuga pole kerge olnud. Olen küllaltki jäärapäine ja ambitsioonikas, kui ma midagi tahan, siis selle ma ka teostan, AGA alati olete siiski jätnud mulle viimase otsuse. Nii ka seekord. Otsuse siia tulla tegin ma tegelikult ju üksi, ütlesin teile lihtsalt, et ma nüüd lähen aastaks Ameerikasse. Andke andeks, et ma ei mõelnud, mida teie tunda võite. Ma olen siin paremaks inimeseks muutunud ja selle üle võite uhkust tunda. Tean ka seda, et kardate tegelikult, kuidas mulle siin meeldib ja et tahangi siia jääda, aga iga inimene peab tegema ja elama seal, kus ta end hästi tunneb. Suur-suur aitäh teile mu kallid vanemad, et toetasite mind kõige raskemal ajal – ülikooli lõpus ja ettevalmistustel sõita siia Californiasse. Ma ei oska seda tänulikkust sõnadesse pannagi, aga üht võin öelda – asjad/olukorrad võivad muutuda, aga pere on ikka see, kes jääb. Veel tahan pöörduda oma vanaema poole, kes igatseb mind väga koju. Ja ma tean, et sa loed seda blogi. Oled mulle alati öelnud, et “makike, räägi oma mured vanale ära”, aitäh selle eest! Ära muretse vana, küll ma varsti tagasi tulen ja siis saame koos marjule minna.
Veel tahan tänada oma kõige paremaid/lähedasemaid sõpru. Ma olen siin mõelnud, et on täiesti loomulik kui suhed minu siinoleku ajal jahenevad või üldse kustuvad. See tundub hetkel täitsa reaalne olevat, sest mina olen ju nii kaugel ja ei saa teie tegemistes kaasa lüüa, kahjuks. Aga ma siiski, loodan, et see nii ei lähe, sest kunagi ma ju tulen tagasi.
Kallis Anni, anna andeks, et ma ei mõelnud, kuidas võib minu ära sõit siia, Californiasse, sind kurvaks teha. Ma ei taha, et sa nutaksid, sest sa ju tuled varsti külla. Sa tead, et oled ja jääd mu parimaks sõbrannaks, mis ka ei juhtuks ja kus me ka ei viibiks.
On veel paar inimest, keda tahan tänada toetuse eest ja kes lõbustavad mind ikka aeg-ajalt oma tegemiste ja jutuga, need on kaks kabukat – Hoop ja Vello. Hoop, sinu pikkasid lugusid su tegemistest on väga hea lugeda ja no otseülekannet Maasikast ikka annab üle trumbata :D sa suudad üllatada. Vahepeal õhtuti võtan teie kokkupandud albumi kätte ja lihtsalt vaatan pilte ja loen. Oled väga kalliks mulle saanud!  

Vello, sinu hommikused või õhtused tervitused toovad alati mulle naeru suule. Ajavahe on küll 10h aga ikka saavad pikad või siis veidi lühemad jutuajamised maha peetud.
Olen väga õnnelik, et mul on MINU lähedased inimesed, kellele minu tegemised korda lähevad. Olen üks õnnelik inimene!
Vahepeal mõtlen, et elu siin oleks täiuslik, kui ka pere ja sõbrad siin, minu kõrval oleksid, aga kõike head ei saa korraga.
Nüüd räägin lühidalt ka oma nädala tegemistest. Oli jälle oli kiire ja lõbus nädal. Ikka vanemad lapsed kooli ja siis tegevused kahe väiksemaga. Esmaspäeval oli 3-aastasel korvpalli esimene trenn. Esialgu läksin hirmuga, et kui käitub samamoodi nagu jalkatrennis, et hoiab ainult minust kinni ja teiste lastega ei mängi, siis läheb küll asi raskeks. Aga õnneks nii ei olnud. Seal oli kokku 5 poissi ja minu poiss tegi ka kõik harjutused kaasa ja no vise on superluks 3-aastase kohta. Seega korvpalliga me jätkame kindlasti, peame ainult põrgatamist natuke harjutama. Teisipäeval jäi 3-aastane jälle nutuga minust preschooli maha. Esimese korraga jooksis mulle järgi, teisel korral proovisin, et mängin natuke temaga ja siis vaikselt lähen ära, aga nii lihtsalt see ei läinud. Ikka suure nutuga ja kasvataja lihtsalt võttis ta minu sülest ära. Niimoodi pisikest sinna jätta on väga raske, aga ta peab lihtsalt õppima sotsialiseerumist ja mida varem seda parem. Teiste lastega õnneks seda probleemi pole, vahest harva tüdrukul pisarad silmas kui ta kooli jätan, aga see on tõesti harva. Teisipäeva õhtul ma kooli ei läinud, sest ma lihtsalt ei viitsinud :D Kui hostema koju tuli, siis läksime välja sööma ja oli ilus õhtu. Koju tulles aitasin lapsi voodisse panna ja head ööd soovida ja siis teatas 3-aastane pidzaama selga paneku ajal, et “NO, Margreth do that!” Mul pidi suu lahti vajuma, et missasja Declan, kuidas sa nii emale ütled, aga kuna see oli positiivne üllatus nii minu kui hostema jaoks siis ütlesin, et lets go ja panin ta ise voodisse J See annab märku, et juba olen laste jaoks oma.
Kolmapäeval oli mul siis juhilubade teooria eksam vms ja siis hostema tuli varem koju, et saaksin oma asjad korda ajada. Läksin siis kohale, enne olid kõik muidugi hoiatanud, et seal läheb meeletu aeg. Aga sain paberid kiirelt korda ja oma eksami kätte, lahendasin ära, läksin kontrollima ja 36st ainult 1 viga ja passed ehk siis sain läbi. See kutt, kes kontrollis täiega imestas, et kohe ühe korraga ja ainult üks viga, aga noh eestlased on targad :D Peale eksamit sain sõidueksami aja, mis on 9.oktoober ja siis olen ametlikult California juhilubade omanik. Praegu andsid mulle mingi ajutise paberi, et võin ikka sõita.
Neljapäev oli mõnus päev, kuna mul oli terve hommik ja lõuna vabad, töötasin alles õhtul 6st. Hommikul käisin ühe toreda prantslasest au pairiga kohvil, siis trennis, mida ma täiega kohe nautisid ja siis tahtis mu tugiisik mind näha. Käisin tema juures ära, ütlesin, et mul kõik hästi ja olen õnnelik ja siis koju. Kodus veidi koristasin, lapsed juba teisipäeval palusid, et teeksime jälle seda kaartiga orienteerumismängu, seega valmistasin kiirelt miskit ette, et peale õhtusööki natuke tegevust oleks. Aa neljapäeval tegin siin homemade pitsat ka, ise pärmitaigna ja puha, hostema oli nii üllatunud, et taigna ise tegin, sest siin nii naljalt selliseid asju ise ei tehta, poest ikka lihtsam osta ju :D Siis panin lapsed voodi ja lugesin unejuttu ja oligi tööpäev läbi.
Reedel olin oma mõtetega kogu aeg õhtus, kuna pidin Silja juurde ööseks minema ja peole. Kui tööpäev läbi sai, siis võtsin oma kodinad ja sõitsin Silja juurde. Käisime koos poes, ostsime süüa ja pudeli veini. Istusime rõdul, nautisime vaadet ja lihtsalt rääkisime. Lihtsalt niiiiii mõnus oli, Siljal on super vaade linnale ja õhtul tuledega on see veel eriti ilus, ma lihtsalt ahhetasin ja imetlesin.

Kui kell oli mingi 10, siis otsustasime, et okei hakkame sättima, sest siin minnake kluppi kell 9-10, kuna klubid pannakse kinni juba kell 2. Pikka pidu pole :D Jõudsime siis Palo Altosse lõpuks ja Silja naeris, et mu esimene pidu ja ma ilma kontsade ja erilise sättimiseta ja kainena pittu. Ennast pani see ka naerma :D Jõudsime siis sisse, võtsime koksid, mis olid  eriti kanged ja tundsime end hästi. Ei läinud kaua aega kui juba mingid kutid lähenesid, itaallased. Nad olid täitsa okeid, aga mitte meie jaoks. Siis tulid Silja sõbrad (kaks kutti) ja läksime tantsima. Noh üks tüüp üritas küll ümbert mul kinni hoida, aga ikka väga vale oli see :D ma ei tundnud end üldse hästi. Ja no tantsimine on siin võimatu, sest kõik lihtsalt nügivad ja elavad seljas. Silja nägi kui vihaseks ma iga hetkega muutusin ja ütles, et tead ma ka algul läksin mega närvi, aga sellega lihtsalt harjub. Siin ongi nii, et kutid tulevad rääkima ja elavad seljas ja kukuvad katsuma. Aga no ega mina siis oma viha välja näitamata ei jäta. Siis tulid veel mingid kutid meiega rääkima ja üritasid tantsida, aga üks kutt sai aru vist, et ma pole väga sõbralik ja üritas mu naeratust esile kutsuda, mis aga ei õnnestunud. Seega varsti saime ka neist lahti :D Ma lihtsalt ei talu sellised pealetükkivaid kutte, kui mulle ei meeldi, siis ma ei hakka valetama. EHK väike kultuurišokk mul väljas käimisest. Siin on inimesed nii vabad ja muretud, eestlane ikka selline kinnine ja külm, aga eks ma püüan harjuda ja olla vähe tolerantsem. Klubist väljudes, tänaval kohtasime JÄLLE mingeid kutte..palju kutte ühe õhtu jooksul, aga mitte minu jaoks :D Peale pidu läksime Silja sõbra juurde Santa Clarasse, majapidu – mängisime garaazis beerpongi, vot seal oli meil lõbus ja tore J Mitte, et klubis poleks olnud, aga jah, ma pean veidi selle ööeluga siin harjuma ehk siis endale aega andma. Aga meil oli Siljaga kokkuvõttes ikkagi väga tore naistekas. Laupäeva hommikul oli plaan minna BayShore koristama nagu teeme ära Eestis vms, aga sinna me ei jõudnud. Esimene põhjus oli see, et me lihtsalt magasime ja teiseks põhjuseks oli vihm, mida ma siin Californias esimest korda nägin. Mulle on alati meeldinud vihm, selline mõnus kodune teejoomise ja lugemise päev.

Täna pühapäeval töötasin, kuna minu hostema pidi oma tööd tegema. Aga meil oli väga tore pühapäev. Käisime hostisa õetütre sünnipäeval, mis ei olnud küll väga suur pidu, aga no näiteks batuut ja näomaalingud lastele sealt ei puudunud :) 

Peale lõunat tulin mina kahe väiksemaga koju ära, sest naptime oli ja siis otsustasin, et teen koos lastega ise ka uinaku. Ärkasime alles siis kui hostema oli koju jõudnud ja meid üles äratas :D siis nagu oligi minu tööpäev läbi ja mõtlesin, et lähen teen veidi trenni. Hostema aga küsis seepeale, et äkki jätan täna vahele ja lähen nendega country clubi Bingot mängima. 

Jah, see on nagu meie Bingo Eestis, aga siin ei ole see loterii. Lihtsalt inimesed saavad kokku ja mängivad. Peale seda sõime õhtust country clubis ja ongi päev nüüd läbi.
Loodan, et kõigil, kes te mu blogi loete läheb hästi ja andke ikka endast märku, kas siis murede või rõõmudega.