Enjoying the little things in my life

Heihoo,

jälle on kätte jõudnud pühapäev. Tund aega tagasi saabusin San Franciscost, käisin Golden Gate Bridge't vallutamas. Nautisin täiega, awesome!! Aga samas ka väsitav, olen mõnusalt väsinud hetkel. Seltskond ei olnud just kõige parem, pidev vaikus pole minu jaoks, aga siiski üritasin võtta, mis andis.
Mis siis sellel nädalal toimus? Täitsa tore nädal oli. Minu eluteele lihtsalt satuvad õiged inimesed, seega olen õigel ajal õiges kohas. 

Alustan algusest, esmaspäeval oli siis kõigil vaba päev siin, v.a. mul ja mu pereemal :D aga sellegi poolest oli meil tore. Hommikul käisime pereisa ja lastega hommikust söömas väljas ja siis viisime mu ülihea auto pesulasse. Hiljem sõitsime niisama linnas ringi ja pereisa rääkis mulle natuke ameerika ajaloost ja mina küsisin küsimusi hariduse olulisuse kohta siin riigis. Ühesõnaga, maailma asjadest rääkisime. Keskpäevaks olime kutsutud pereisa ema juurde ujuma ja lõunale. Lõunast kujunes hiline lõuna, kuna keegi polnud näljane ja lõpuks sain homemade burgerit ja mehhiko toitu. Mehhiko toit on siin mu üks vaieldamatu lemmik! Paremat annab otsida. Selline vaikne ja natuke tegus esmaspäev, õhtul mul kooli ei olnud, kuna jep vaba päev oli. Siis üks neiu kutsus mind linna niisama istuma ja läksin kuna mu arvuti otsustas streikima hakata ja mitte enam töötada. Mõeldud, tehtud - arvuti kaasa ja Apple store'i minek. Rääkisin oma mure ära, midagi nad seal tegid ja voilaa arvuti töötas jälle, kuigi see noormees ütles mulle, et pikka pidu mul enam ei ole selle masinaga :D Siis käisin ostsin endale juuksevärvi, et oma kaks kuud värvimata juukseid värvida, aga jah..sellega on nii, et ma pole neid siiani värvinud :D mul lihtsalt ei ole aega. Hiljem õhtul sain eesti tüdrukuga Cheesecake Factorys kokku, jõime teed ja ajasime juttu. Väga mõnna labour day oli mul, mis siis et hommikul töötasin.

Teisipäev oli nagu argipäev ikka, lapsed kooli ja ise tegudele. Pesu pesemine/ triikimine. Teisip oli veel see päev, kus küpsetasime pereisaga koos vahvleid õhtusöögiks, aga no mina neid süüa ei saanud, kuna peale tööd lippasin kohe kooli ja seal veedan ma igapäevaselt 3h, mis on suht aja raiskamine, aga okei, kannatan ära. Kool on siin rohkem sotsialiseerumine teiste rahvustega. Mehhiklased on kõige tüütumad, ainult küsivad küsimusi ja tahavad tähelepanu keskpunktis pidevalt olla.
Kolmapäeval käisin trennis lõpuks, sest oli aega lõpuks. Kolmapäev ja neljapäev ja reede olid suht tavalised päevad. Reedel käisin 3 aastase ja beebiga loodusmuuseumis, nautisime ilma ja atraktsioone. Õhtul puhkasin üle pika aja kodus, sest tulemas oli tegus nädalavahetus.

Laupäeval läksime Siljaga niisama San Franciscosse, mega palav oli (meil siin kuumalaine), mingi 32-33 kraadi ehk koju tagasi jõudes olin ära kärssanud, isegi valu tundsin. Aga mega mõnus päev oli, istusime jahtklubis niisama ja imetlesime linna, rääkisime juttu ja tegime plaane aastavahetuseks. Ehk siis plaanime uue aasta vastu võtta Las Vegases. Hetkel ei kujuta ettegi, aga jah..lennupiletid juba vaadatud, ainult hotell veel otsida :) Üks on kindel, et mina võtan uue aasta vastu Las Vegases!! Laupäevast veel nii palju, et tagasi koju sõitsin üksi, Silja jäi linna. Minu kõrvale istus üks pikk noormees (jep, black), kes mulle kohe usinasti viskit hakkas pakkuma, millest ma loomulikult keeldusin. Hiljem küsisin, et kuhu ta sõidab ja sealt läks jutt nii kaugele, et lõpuks andis oma visiitkaarti mulle. Kiirelt rongist väljudes nägin, et tüüp töötab Apple'is ja jõudis mulle veel öelda, et kirjuta mulle kindlasti. Sain veelkord kinnitust, et siin riigis on ikka nii lihtne uute inimestega tutvuda, sest kõik on nii lahked ja tähelepanelikud.

Pühapäevaks sai otsustatud, et lähen Golden Gate vallutama. Muidu plaanisin vaikset pühapäeva, et puhkan ja käin trennis, aga kuna kutsuti rattaga Golden Gate ületama, siis olin kohe nõus. Läksin ühe Šveitsist pärit tüdrukuga, ta on hästi vaikne ja väga ei räägi. See mind natu häiris, aga lõppkokkuvõtteks jäin mega rahule ja järgmine kord on plaanis sõita ka edasi kaugemale, et Old Mill Parkis California ja vist ka kogu maailma suurimaid puid kallistama minna :) Selline oli minu nädala kiirülevaade, sest ega kõik ju meelde ei tule. San Franciscosse olen totally in love ja naudin täiega seal käimist.
Paar teemat on veel, mida tahaksin tänases blogis puudutada: mehed kui lapsevanemad ning samuti tahaks rääkida natuke endast, et mis muutused on minuga siin toimunud.

Ehk siis mehed - siin olen kõrvalt näinud ja ka paljudelt kuulnud, et laste kasvatamisel peavad mehed oluliseks ainult oma tööd magamistoas. Kusjuures siin ei ole ma märganud põhimõtet, et mees on see, kes koju raha toob. Muidugi on peresid, kus ainult mees toob koju raha ja ema on lastega kodus või lihtsalt iluese. AGA enamasti siiski näevad mõlemad vanemad ikka kõvasti vaeva, et elada sellist elu nagu siin elatakse. Kuid mehed siiski arvavad, et naised on need, kes lapsi kasvatama peavad. Kurb on vaadata emasid, kes lähevad hommikul vara tööle, tulevad koju ja teevad söögi ja tegelevad lastega, panevad lapsed voodi/ jagavad lastega maid ja enda jaoks neil ei jäägi aega, sest kui lapsed on voodis, siis jätkatakse oma pooleliolevate töödega. Vahepeal ei tunne isad oma lapsi äragi ja küsitakse, et miks sa nii käitud, aga seepärast, et ühe vanema töö on jäänud tegemata. Siinne elutempo on väga kiire ja ma saan aru, et alati pole laste jaoks aega, aga tuleb leida. Siin olles olen aru saanud, et mina tahan endale küll sellist inimest kõrvale, kes ikka aitaks igas asjas, sh ka laste kasvatamisel. Minu enda kohta veel nii palju, et olen siin see, kes ma olen. Kohale on mulle jõudnud, et Eestis ma ikka olin veidi mimm, see tähendab seda, et naljalt ma sättimata ja meigita kusagile ei läinud. Siin aga ei kasuta ma ülde meiki, usute või ei aga nii on. Ainult vahest kui San Franciscosse lähen, siis natuke kasutan, aga igapäevaselt mitte. Ja kusjuures tunnen ennast väga hästi. Olen leidnud väiksed pisiväärtusi, mida hinnata. Siin olen ma tavaline, lihtne Eesti tüdruk, kes ei proovi kellelegi meele järgi olla :) ja nii on hea olla!
Ma ei oleks osanud arvata, et minu siinse pere lapsed suudavad mulle nii südamesse pugeda, aga nii see on. Võtan neid kui oma väikeseid õdesid ja vendi ja üritan neid õpetada ja suunata. Muidugi see lihtne pole, aga nad vaikselt juba õpivad. Vahest küll torisevad ja punnivad vastu kui miskit nõuan neilt, aga lõpuks teevad siiski ära. Ja kui ma neid kiidan, kui te vaid näeks nende nägusid, kohe löövad silmad särama ja on näha, et neid valitseb heaolutunne :)
Tänaseks vist lõpetan, panin nii palju kirja kui hetkel meelde tuli. Järgmine nädal jälle ;)