Minu Ameerika

Kes oleks võinud teada, et ühel päeval võtan vastu otsuse elada ühe aasta oma elust unelmatemaal - Ameerikas. Tänu meediale on Ameerikast ennekõike kujundatud kõikide võimaluste maa. Mingil määral see ka nii on, aga mina leian, et igas riigis on võimalik oma eesmärke saavutada (ka Eestis!). Paraku pole see elu ka siin pool maakera nii roosiline kui arvatakse. Tuleb tunnistada, et Ameerika on orienteeritud ainult materiaalsetele väärtustele. Siin lihtsalt ei saa ilma rahata hakkama, kõige eest tuleb maksta. Ma kaldun arvama, et kõige kallim siin riigis on haigeks jääda. Juba ainuüksi tervisekindlustus maksab terve varanduse ning usute või ei, aga isegi selle olemasolu ei taga inimestele tasuta arstiravi. Lihtsam tundub osta lennupiletid koju, arstil ära käia ja tagasi sõita. Ja see on vaid üks väike näide.

Mõtlesin teha postituse, kus kirjutan natuke Eesti ja Ameerika elu erinevustest. Milliseid erinevusi olen mina oma Ameerika elu jooksul täheldanud?

• Ülisõbralikud inimesed - "Hi! How are you today?" Seda väljendit võib igas kohas kuulda. Lähed parki ja tuleb täiesti võõras inimene ligi ja küsib kuidas sul läheb. Seda nimetatakse small talk'iks. Ameeriklaste elementaarne viisakus. Enamasti on see lihtsalt suusoojaks huvi tundmine, aga vahepeal olen kohanud inimesi, kes lihtsalt tulevad, et juttu ajada. Ameeriklastel pole mingeid komplekse teiste inimestega suheldes. Väga vabad on need ameeriklased! Ainus asi, mis mind võib-olla häirib on see, et inimest tunnustavaid sõnu kasutatakse liiga tihti ja seda ei mõelda tõsiselt. Meie, eestlased, kui ütleme, et "hindan väga sinu panust", siis see tuleb südamest ja nii ka päriselt mõeldakse.

• Inimeste riietumine - kahjuks tuleb tunnistada, et enamusel ameeriklastel stiilitunnetus puudub. On küll fancy'd brändid ümberringi, aga kuidagi see stiil on nii tavaline, igapäevane. Enamasti käiakse retuusides, teksajakiga, t-särgiga. Ja seda igal pool. Vahet pole kas oled restoranis, kodus, pargis, kinos või baaris. Mugavus ennekõike! Imelik on ka see, et inimesed ei käi ilmakohaselt riides. Vahepeal on nii soe ja ikka on näha inimesi sulejopedega või kui on hoopis külm, siis käiakse lühkades. Väga veider! 

• Enne kodust välja minemist kontrolli, mis ilm on - iial ei või teada, kuna jakki vaja läheb! Päevad on soojad, aga õhtud on täitsa jahedad. San Franciscosse minnes tuleb teada, et seal on alati jahedam, kuna ookean on lähedal. Selline petlik ilm meil siin.

• Toidupoes käiakse kord nädalas - on üks kindel päev kui tehakse sisseoste ning siis ostetakse külmkapp kõike vajalikku täis. Meie eestlased tahame, et kapis oleks värske leib, piim, puu/juurviljad ning seetõttu käib keskmine eestlane toidupoes igapäevaselt (peale tööd). Siin aga võib see kanistritäis piima kuu aega ka säilida, seega pole ju vaja poodi minna. Omast kogemusest tean, et üks ja seesama jogurt on meil külmkapis 3 kuud ka olnud ja ikka kõlbab süüa. Päris kole on mõelda tegelikult, mida sinna kõik sisse topitakse. Vahepeal mõtlen, et tänu aastale Ameerikas säilib mu keha ka kindlasti kauem. 

• Ühe kaupa asju pole võimalik osta - pole nii, et lähed poodi ja ostad ühe pudeli vett. Kui Ameerikas tahad vett koju osta, siis tuleb 25 pudelit korraga osta. Tualett paberit pole ka võimalik 4 rulli pakis osta. Tuleb ikka osta 56 rulli korraga. Ühesõnaga kõik on suur ja hästi palju korraga.      Populaarset Mac&Cheese'i ostetakse ka ikka 12 pakki korraga, mis selle ühe pakiga ikka peale hakata. Kõike tuleb koju suuremates kogustes varuda. Äkki "mustade päevade" tõttu? Kes teab. Mind ajab ikka vahepeal (harva kui ma poodi satun) närvi kui tahan ühte kokat osta ja see pole võimalik, kuna kõige väiksem variant on kuue kaupa. Mida ma nende ülejäänud viiega teen? Või hea näide on jäätis. Paar nädalat tagasi tahtsin pulgajäätist. Tuli kohe isu, et tahaks ÜHTE. Läksin siis Safeway'sse (nagu meie Selver vms) ja tuleb osta VÄHEMALT! 6!!! Halloo!? Kui tahad ühte jäätist siis mine bensiinijaama :)

• "Orgaaniline toit" - toidupoodi sisse astudes võib igal pool näha selliseid silte. Riiklik süsteem tagamaks puhast toorainet tarbijatele (ilma mürkaineteta, kasvuhormoonideta jne). Silti "organic" võib näha enamus toiduainete pakendite peal. Kuidas saab üldse kindel olla, et just "need" porganid on mürkidest puhtad. Mina sellesse plämasse ei usu, aga ameeriklased ise on sellest väga vaimustuses. Ning otseloomulikult tuleb mürkaineteta toidu eest rohkem raha välja käia kui ilma "organic" sildita toidu eest. Võin öelda, et olen juba peaaegu, et aasta elanud "mahetoidu" peal. Ja kuna toitu on orgaaniline, siis seda toitu ei pesta, kuna see on ju põhimõtteliselt otse puu otsast või kasvuhoonest. 

• Liiklus - tuleb tunnistada et Ameerika liikluskultuur on rahulikum kui Eestis. Jah, signaalitamist on palju, aga see olek on siin kuidagi rahulikum. Ma ei oska seda seletada, aga võetakse vabamalt. Erinevus Eesti liiklusest on see, et siin võib punase tulega parempööret teha (kui pole vastavat märki, et ei või). Ristmikutel puudub paremakäe reegel - igast suunast tuleval sõidukil on STOP! ja tuleb ise jälgida, kes ristmikule kõige ennem jõudis, sel on õigus esimesena oma pööre sooritada jne. STOP! märk on siin nagu aamen kirikus, igal pool! Aa ja veel, ameeriklased ei tea, et kui pööret sooritatakse, siis tuleb suunatuld näidata. Mõeldakse, et aga milleks? 

• Vahemaad - siin olles olen aru saanud, et meie väikses Eestis on vahemaad ikka väga lühikesed. Siin sõidad osariigi sees teise linna mitu-mitu tundi. Näiteks nagu Tahosse sõitsime 4 tundi (Eestis oleks see Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse) või Los Angelesse 5,5 tundi (peatustega muidugi rohkem). Punktist A jõudmine B võib võtta meeletu aja + liiklusummikud! Samas tuleb tunnistada, et siin Bay Areas, kus mina elan on raske aru saada, kuna oled ühes eeslinnas ja kuna teises (ma ei taha neid isegi linnadeks nimetada). Alles olin San Maetos ja 10 min hiljem Belmontis. Väga põnev kui kiiresti lõppeb üks asula ja teine algab. Sellist piiritlemist ei ole nagu Eestis. 

• Parkimine - enamikes kohtades on esmasp-laup peale kella 6te tasuta ja pühapäeviti on parkimine üldse tasuta. Selleks, et parkimiskohta leida, vot see on omaette teema. Parkimine on siin üks paras peavalu. See on ka üks põhjustest, miks inimesed enamasti San Franciscosse minnes kasutavad metrood, kuna linnas (SF) on see VEEL raskem. Ja liiklemine autoga võtab linnas ka oluliselt kauem aega. Tuleb teada millised tänavad on ühesuunalised jne. 

• Toll - kuna siin on palju sildu, mida tuleb ühest paigast teise jõudmiseks ületada, siis silla ületamisel tuleb maksta tollimaksu. Inimesi on ju palju ning selle pealt on hea teenida. Kui ma õieti mäletan, siis Golden Gate ületamisel tuleb välja käia 8 dollarit, Bay Bridgel on vist 5. 

• Pargid - jah, siin on iga nurga taga park koos laste mänguväljakuga! See on üks suur pluss, et alati on kuhu minna. Tavaliselt valin, kas minna täna Washington Parki või Pershing Parki jne. Valikut on! Ja mis kõige toredam on see, et inimesed reaalselt ka käivad ja veedavad oma aega pargis. Loomulik ka ju, neil pole kuhugi mujale minna.

• Imeline loodus - ma armastan California loodust, mägesid!! Seda tuleb oma silmaga näha. Vahepeal on selline tunne pilti tehes ja seda hiljem vaadates, et midagi on nagu puudu. Puudu on ilu, mis on vaataja silmades! Mäed, vaated San Franciscole, Vaikse Ookeani kuma/lained, päikeseloojang - nii lummavad, et pole raske end looduse rüppe kaotada. Ja need õitsvad puud/põõsad siin, need ma võtaks kõik koju kaasa, kui vaid saaks. Tagaaias kasvab sidrunipuu, mis tähendab seda, et hommikul ärgates pole raske endale VÄRSKET sidrunimahla pressida :)

• Ameerika kui ilma meetermõõdustikuta riik - kohutavalt häirib nende süsteem siin. Ikka küsitakse kui pikk sa oled, mina ikka vastan, et 174 cm ja siis tuleb mitu feet'i ja mitu inch'i. Kust ma pean teadma!? Ma olen Euroopast ja meil on meetermõõdustik. Ameeriklased oleksid selle koha pealt nagu puuga pähe saanud. Mõelge ise, mis tunne on tulla Ameerikasse, astuda kaalule ja näha numbrit 140.. oodake! See on pounds'ides! Okei, bena on siin odav. Bensiini müüakse gallonites, 1 gallon peaks olema 3,78 liitrit. See on üks põhjustest, miks on siin kõigil tohutult suured autod.

• Ameerika kui ainuke riik maailmas, kus on veel kasutusel tšekkide alusel palga maksmine - tuleb tunnistada, et ka mina olen selle tšekipalga ohvriks sattunud. Saan oma palga kõik tšekkides, ei mingit pangaülekannet. Iga reede saan oma tšeki, lähen pangaautomaadi juurde, panen selle sisse ja siis ongi mu raha minu kontol. Mina kui Eurooplane eelistaks muidugi pangaülekannet. Siin teatakse küll, et saab teha ka ülekandeid, aga ma ei tea miks nad oma tšekimaailmas veel elavad. Naljakas.

• Ameerika pistikusüsteem - siin Euroopa pistikuid kasutada ei saa. Enne USA-sse tulekut on vajalik end varustada siinnse pistikupesaga. Üsna tüütu on seda vaheadapterit igale poole toppida, et oma nutiseadmeid laadida. Aga mis sa teed. Ameeriklased on natuke totud :)

• Minu väikses San Francisco eeslinnas EI OLE pakse inimesi - see pole "tavaline Ameerika", siin elavad rikkad ja oluline on olla healthy (tervislik eluviis). Siin tehakse palju trenni, spordiklubisd on enamasti inimesi täis ja toitutakse teadlikumalt ("organic food"). Muidugi olen näinud ka VÄGA pakse inimesi, aga see oleneb piirkonnast ja osariigist.

• Starbucks, Dougnut'sid, peanut butter... = AMEERIKA. Kohvi ma Eestis ei joonud, Ameerikas joon. Iga nurga peal võib leida Starbucks'i, et juua oma skinny vanilla latte't. Laupäeva või pühapäeva hommikuti on traditsiooniks saanud dougnut'sid. Ja no peanut butter (maapähklivõi) minu absoluutne lemmik. Tuleb tunnistada, et olen ka ameerikastunud. Aga ega midagi pole teha, positiivne on see, et olen üsna hea kohanemisvõimega, hahahaa. 

• Väljas söömine - seda olen ka oma varasemates postitustes maininud, et mina olen sellest väsinud. Tuleb tunnistada, et ameeriklased armastavad väljas söömist. Küllap on põhjusteks kiire elutempo ja võib-olla ka traditsioon, et kokku saadakse sõprade/tuttavatega ikka kusagil kohvikus. Restorane/kohvikuid on siin igal poole ja ilmselgelt tasub see ka ära. Konkurents on küll suur, aga inimesi on ju ka palju, keda on vaja ära toita. 

• Tip-Tax - üks osa Ameerika kultuurist on jootraha jätmine (see on osa Ameerikast, mida ma igatsema ei hakka!). Lähed välja sööma siis 15-20% summast tuleb jätta teenindajale tip'iks. Põhjuseks on see, et nad on alamakstud ja meie kui kliendid tunnustame tip'i jätmisega teenindajate tööd. Ka juuksurid kuuluvad selle alla. Loomulikult on see hea klienditeenindaja vaatevinlikst (ma ju tean, mida see tähendab), aga kui see teenindus ei vääri tip'i, mis siis? Ameerika omapäraks on ka tax ehk käibemaks, mis ei ole toote hinna sisse arvutatud, vaid see lisatakse alles siis kui oled kassas arvet tasumas. Seega ei tea sa kunagi, mis on asja tegelik hind enne kui jõuad kassani..

• Pühade ületähistamine - Ameerikas on alati majad/aiad kaunistatud. Lipud, kaunistused, kujud.. Pühasid tähistatakse siin suurelt ja uhkelt. Mäletan enne Valentinipäeva juba jaanuari alguses lehvisid majadel südametega lipud ja mina ainult suutsin imestada ning muiata. Just sai läbi Easters, nüüd oodatakse 4.juulit - iseseisvuspäeva (lipud igal pool, valge-sinise-punase kaunistused). Pühade kätte jõudes tähistatakse ikka korralikult - toiduorgiad, kingitused ehk meeletu tarbimine! 

• Odavmüügipoed - Ross, Marshall, TjMaxx. Mina kutsun neid outlet'tideks, kuna seal müüakse kõiki brände tunduvalt odavamalt kui esinduskaupluses või kaubanduskeskuses. Brändid alates Calvin Klein'iga ning lõpetades Ralph Lauren'iga. Minu jaoks kui paradiis, loomulikult. Päris raske on neist end eemal hoida, seda enam, et kaks neist outlet'tidest asuvad mu spordiklubi vahetus läheduses. Isegi kui mul MITTE MIDAGI vaja pole, siis nendest poodidest lahkun alati midagi näpus. Rahakoti surm!

• Lemmikud mul - mehhiklased ja hiinlased - no neid on siin küll rohkem kui küllalt! Mis mind kõige rohkem nende juures kurjaks ajab? Liiga pealetükkivad ja nad ei oska autoga sõita. Linnapildis võib näha palju pilusilmseid. Mina pean õppima nende suhtes rohkem tolerantsem olema. Ameerika on üks multikultuursemaid riike ja midagi pole teha. Siin on nii musti kui valged, aga nad kõik on inimesed. Mulle meeldib mõtle, et Ameerikas ei loendata inimesi nii nagu Eestis, vaid siin on kõik social security number'id. Üks mu tuttav ütles mulle nii ja ega reaalsuses on ka nii, kuna siin on ju inimesi nii palju, et kui tahetakse loendada, siis loendatakse neid social security number'eid.

• Ööklubid avatakse juba kell 9 ning suletakse kella 2-st - pole mingi öö läbi pidutsemist nagu Eestis. Alustatakse ja lõpetatakse vara. Eestis vist üritatakse ka nüüd öölokaalide lahtiolekuaja poliitikat muuta, aga USA-s see juba toimib. Ütlen ausalt, et minu jaoks on see väga võõras. Eestis hakkasime tavaliselt 10-11 kodus pihta, peale keskööd hakati mõtlema, et kuhu minna ja siis hommiku 6ni välja. USA-s sellist luksust pole.

Loetelu erinevustest kujunes siiski päris pikaks, aga loodan, et saate väikese ülevaate Ameerika elust :) Ja pidage meeles, et igas riigis on oma head ja halvad küljed, kuid heaolu saavutamine saab alguse meist endist! Kõik kirja pandud mõtted põhinevaid minu subjektiivsel arvamusel. Palun mitte võtta seda üks-ühele ning kui leidub lugejaid, kes arvavad teisiti, siis see on teie arvamus :) Kõigil on õigus oma arvamusele, nii ka minul.

With love,

California Girl