küll see pühapäev jõuab ikka kiirelt kätte. Alles oli pühapäev ja nüüd jälle.. kuigi ega tuleb tunnistada, et nädalavahetus möödub kiiremini kui argipäev. Viimased kaks nädalat on minu jaoks möödunud madalseisus. Tasa, kuid targu, tõusen vaikselt tuhast jälle. See on ka üks põhjustest, miks ma trenniblogi pole jõudnud kirjutada nagu eelmises postituses lubasin. Olen enda vastu aus ning ei taha kirjutada kui ise pole jõudnud oma põhimõtteid jälgida ning patustatud on kõigega! Ma ei saa küll lubada, kuid tõenäoliselt on seda postitust oodata teie aja järgi tuleval reedel.
Töönädal oli minu jaoks pikk ning väsitav. Teisipäeva elasin kuidagi üle ning siis oli juba tunne, et saab rahulikumalt hingata. Selle nädala ujumistunnis ajasin ka endale trikoo selga ja tuli minna Corinnega vette, sest teisiti pole lihtsalt võimalik. Kaks suuremat said õnneks ise ilusti hakkama. Beebsiga vees olles ei jätnud muidugi ka Declan võimalust kasutamata ning "kleepis" (sõna otseses mõttes) end mulle külge. Ühe keha poolega hoidsin Corinne vee peal ja teine pool kehast pidi toime tulema Declani hoidmisega. Päris hea jõutrenn! Kujutan ette, mis naljakas vaatepilt see basseini ääres passivate emade jaoks oli, aga nii see hakkabki nüüd olema.
Kolmapäeval üritasin tuua oma halli argipäeva vaheldust ja läksin kahe väiksemaga terviserajale kõnidma. Corinne oli kärus ja Declani jaoks võtsin kaasa tõukeratta. Esialgu oli kõik paljutõotav, kuid umbes 10 minuti möödudes sai Corinne aru, et ta ei saagi ise kõndida ning siis hakkas vingumine, nutt, rabelemine pihta. Declan oli 1 miili oma tõukeratta seljas täitsa lõbus, kuid tagasi kõndides hakkas pihta - kus on auto, tahan süüa, tahan pissile, vea mu tõukeratast jne ehk siis selline ettevõtmine lastega on juba eos määratus läbikukkumisele. Sain kinnitust, et pean ikkagi leppima samade parkidega ja mänguväljakutega, midagi pole teha. Kõndimas saan käia üksi ja kui olen töölt vaba.
Neljapäeval olin kuni õhtuni vaba ning selle aja sisustasin endale reisikohvreid otsides. Aega läks, aga asja sai. Nüüd on vaja piirata asjade ostmist ning alustada pakkimisega. Laste asjade pakkimisega suutsin ma juba algust teha, kuid enda asjad ootavad hetkel järjekorras. Juba järgmisel nädalavahetusel peaksime tõenäoliselt kolima 2 nädalaks vanavanemate majja enne kui saame end uuesti sisse seada rendimajas. Eks need järgmised nädalad saavad olema minu jaoks eraldi katsumus, kuid mis ei tapa, teeb tugevaks! Ainus asi, mis teeb meele rõõmsaks on see, et nädalake veel ning siis tuleb meile külla eelmine au pair Marine, kes lubas mind lastega aidata.
Reedel oli lastel koolis crazy hair day. Muidugi olin mina see, kes pidi neil spreiga juukseid värvima ja neid sättima nii nagu lapsed oma kujutlusmaailmas valmis mõelnud olid. Au pair'i elus tuleb olla kõigeks valmis, iial ei oska arvata, mis järgmiseks.
Pildimaterjal crazy hair'ist
Juba reede hommikul olid mõtted nädalavahetuses. Teadsin, et ees on ootamas natuke vabadust ning Karoliina 25. aasta sünnipäeva tähistamine. Laupäeval veetsime suurema osa ajast rannas päevitades, jututades ja puhates. Õhtul kuulus pidustuste juurde väike shoping ning siis koju ja sättima. Muidugi ei puudunud ka väike Shampanje. Sätitud, heas tujus suundusimegi SF'i peole. Valmis oli vaadatud 3 klubi, mis pidid olema vaba sissepääsuga (kuna me lihtsalt ei tahtnud maksta peo eest, mis meile vb ei meeldigi). Kokkuvõttes lõppes asi nii, et kluppi me ei jõudnudki, vaid sõitsime mööda linna autoga ringi, et sobivat pidu enda jaoks leida. Nalja sai ja see on põhiline!
Must ja valge koer
Maki-Karoliina; Sandra-Maki
Eesti-Tšehhi-Eesti
With love,
California Girl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.