Tegin siin väikesi arvutusi, kuhu ma oma American Dream'iga jõudnud olen. Pole varem nii arvestust pidanud ja nüüd viskas kohe ette ümmarguse numbri. Käes on 40. nädala pühapäev. Ütleme nii, et 12 to go. Usun, et see ilus 0-ga täiskohaline arv toob ikka ainult õnne. Miks ma mõtlen arvudes? Kaldun arvama, et selle taga on emotsioon Hirm. Samas usk, et kõik saab nüüd ainult paremaks minna ajab mind ootusärevaks, et mis mind ees ootab. Mis mind ikka ees ootab - tulevik, mida me mitte keegi ette ei tea..
Nädal algas mul väikeste tagasilöökidega emotsionaalsel tasandil, kuna mind üllatati seal, kus seda kõige vähm oodata oskasin. Tänu sellele lõin ka oma kaardid lauale, mis tekitas veel rohkem pinget ja oleks siis see seda väärt olnud, aga ei. Mis seal ikka, vähemalt sain välja öeldud, mis mul öelda oli ning tõestada, et ma pole mingi tallaalune. Olen samuti kõigest inimene ning tahan elada täisväärtuslikku elu ja selle nimel püüdlen ma ka edasi. Liiga kõva kivi olen vist jahvatamiseks..
Lisaks kõikidele muudele muredele suutis ka Declan mu elu võimalikult raskeks teha. Kogu aeg on tal miskit vaja. Selliste 5 minutiliste vahedega käib küsimine piima, jogurti, mängimise, potile mineku kohta. Nagu olen juba ka maininud, siis lõunauinakuid meil enam ei ole ja seda aega kasutab Declan (lihtsalt öeldes) minu hulluks ajamiseks :) Proovisin teda venna tuppa mängima panna, et nagu quiet-time, aga kus sa sellega, tema ei olnud sellega kohe üldse nõus. Nagu takjas käib mul taga ja nõuab oma 3-aastase õigusi. Aga mis sa teed, temast tuleb ka aru saada. Olen mõelnud, et võib-olla käitub ta seepärast nii, kuna lõunaajal on tema see üks ja ainus, kellele ma oma tähelepanu pööran. Corinne ju magab lõunauinakut ja teised on koolis ehk siis sel ajal on Declan maailmanaba.
Täisväärtuslikku elu hakkasin elama sel nädalal reedel peale tööd. Kõige pealt otsustasin lõõgastuda infrapunasaunas (mis küll ei tööta päris nii nagu vaja, aga abiks ikka), seejärel suundusin trenni ning õhtu lõppes Siljaga kinos "The Other Woman" filmi vaadates. Ainuõige filmivalik! Soovitan kõigile. Naerda saab palju ning mingil määral kindlasti õpetlik ka (meessugu poolele).
Laupäevaks oli juba plaanitud trip Santa Cruzi. Ilmad on meil olnud siin küllalt jahedad ning tuulised. Korraks lõime isegi kahtlema, et kas minna, aga siis otsustasime ikkagi, et läheme maksku, mis maksab. Mina olin siis reisikaaslane nr. 4 ehk viimane, kes peale korjati ning siis võis sõit alata. Vahepeatuseks oli muidugi Starbucks ja Safeway, et oma toiduvarusid täiendada ning meelt erksana hoida. Santa Cruz'i jõudes laotasime oma tekikesed rannaliivale ning lebotamine võis alata. Nii hea oli lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Muidugi tuul oli jõhker ja liiva lendas igas ilmakaares. Olenemata sellest, et jakkigi ei saanud seljast võtta ning pealaest jalatallani olime liivased, oli meil väga tore!
Santa Cruz
Jallud soojas liivas
Üks paljudest põhjustest, miks on Ameerikamaal kerge kaalu koguda :)
Neiud Euroopast - Eesti-Eesti, Tšehhi, Prantsusmaa
Pühapäeva veetsin poole päevani voodis passides. Nii hea oli! Esialgne plaan oli küll jälle Santa Cruz'i sõita ühele Läti tüdrukule külla, aga jätsime selle ära ilma tõttu. Ma tahan tagasi minna kui on ikka soe-soe. Seega võtsin ette väikese shoppingu, kuna Reggiel on tuleval teisipäeval sünnipäev tulemas. Käisin mööda poode ja mõtlesin mida osta. Lõpuks otsustasin raamatu kasuks, sest see on, mis jääb (ma vähemalt loodan). Neil on tõesti kõik asjad olemas ja nagunii on uus riie või mänguasi ainult korraks. Ilma treeninguta ei möödu ka pühapäevad, seega ühe osa päevast veetsin spordiklubis. Õhtul oli perekondlik Reggie sünnipäeva tähistamine kohalikus hamburgeri kohvikus, seega hea, et juba ette kaloreid põletasin. Need väljas söömised on jätkuvalt hullumajad, kuid õnneks sel korral oli reserveeringut tehes ette mõeldud, et meid tuleb teistest kohviku külastajatest totaalselt isoleerida. Istusime kohviku tagaotsas, uksed kinni ja kardinad ees :D Seega ma loodan, et häirisime oma kisa, karjumise ja lärmiga võimalikult vähe teisi külastajaid.
Minu lapsed + Jim'i õe 2 tütar
Uus nädal on juba teil Eestis käes ja minul käegakatsutav. Meil lubab nüüd natuke soojemaid ilmasid, näiteks kolmapäevaks lubab 31 kraadi. Eks näha ole, kas on ka siis nii soe või ei (olen natuke skeptiline selle ilmateate suhtes). Kohe-kohe on käes juba mai ning suvi tuleb üha lähemale. Mul on nii kahju, et ma ei saa olla oma kalli venna täiselaliseks saamise pidustustel. Saab ta ju juba tuleval nädalal 18. aastaseks. Aeg lendab! Reaalselt ma küll ei saa osaleda oma kallite inimeste elus, aga mõtetes ja südames olen alati teiega :)
With love,
With love,
California Girl




Kallis Maki! Jõudu, jaksu ja armastust( laste mõistmist) sulle sinna kaugele! Ka meie oleme mõtetes sinuga ning ootame pikisilmi sind KOJU...(täna veel päevi ei loe, aga juuli kuust kindlasti! Kallid!!!
VastaKustutaOlen ka su blogi lugenud algusest peale ja tahtsin öelda, et se oled ikka väga tubli! Nelja lapse hoidmine on ikka paras katsumus. Aga kindlasti väärt kogemus, millele kunagi tagasi mõelda. Naudi oma allesjäänud USAs nii palju kui saad ja tagasi tulles tundub Eesti elu kindlasti palju väärtuslikum kui enne. :)
VastaKustutaAitäh, Hiie! Tore on teada, et olen ka sul ikka oma blogiga meeles olnud :)
VastaKustuta