kirjutan siis 2014. aasta emadepäeva postitust. Happy Mother's Day! Head emadepäeva kõikidele emadele! Minu ema on minu jaoks muidugi see KÕIGE-KÕIGEM! Ma püüan lasta end mitte häirida eemal olekust, kuna olgu mu ema kasvõi 8000 miili kaugusel, mida ta ka on, aga siiski on ta ALATI minu jaoks olemas. Ja see on põhjus, miks ma ei saa oma Ema tähelepanuta jätta ka emadepäeval. Ka Ameerikamaalt on võimalik oma emale torti tellida ning see temani toimetada just emadepäeva hommikuks (aitäh, abilistele!). Jah, ma ei saanud reaalselt oma ema kallistada ega talle lilli üle anda, kuid kõikvõimas Skype andis meile võimaluse minu pühapäeva hommikul skypeda :)
Tort Maailma Parimale Emale! Head emadepäeva veelkord, kallis emme!
Kõige kallim emme ja vanaema minu saadetud torti lahti lõikamas :)
Ameerikamaal on emadepäev nagu iga teine tavaline kommertspüha. Igal pool müüakse õhupalle ning lilli. Kõike on hästi palju ning suurtes kogustes, nagu ikka!
Emadepäeva õhupallid Safeway's
Love you, Mom!
Mina oma lastega plaanisin hostemale juba kuu tagasi hakata lilli kasvatama emadepäevaks, kuid kahjuks see plaan ebaõnnestus ja tegin kiired plaanimuutused oma peas. Potid olid olemas, vaja vaid kaunistada ning lilled sisse osta. Mõeldud, tehtud! Pottide kaunistamisel tuli abiks salvrätitehnika ja sisse ostsin oma lemmik suvelilled betuuniad (loodan, et kirjutasin õigesti). Selleks, et salvrätte portselanist potile liimida oli mul muidugi vaja spetsiaalset liimi ja sellega suutsin kohalikus kunstipoes Michaels'is tekitada müüjates segadust. Lõpuks leidsime kõik üheskoos siiski mingi vahendi, millega mina saaksin oma plaani teostada ning emadepäeva projekti võib lugeda õnnestunuks!
Lõpptulemus (keskmine Reggie pott on kaunistamata, kuna ta tahtis ise peale joonistada)
Millega ma nädala jooksul tegelenud olen? Tegelt on vahepeal päris palju juhtunud. Kõige suurem muutus on võib-olla see, et alustasime siin oma sõprade ringkonnas au pairide koju saatmist. Minu üks sõbrannadest lahkus neljapäeva pärastlõunal ning kolmapäeva õhtul oli tema auks väikses ringis good bye dinner. Esialgu arvasin, et mis see siis ikka ära pole, kuna me polnud nii lähedased, aga kui tema hostvanemad võtsid sõna ja ütlesid ilusaid lauseid, siis ma polnud ainus kellel olid pisarad silmas. Hüvastijätud pole just mu lemmikute killast.
Vahepeale jäi ka teisipäev, mil Declan (3) suutis mind korralikult endast välja viia. Nädal on olnud väga tuuline ning kuna hoiame uksi lahti, siis tuuleiilidele meeldib meie uksi paugutada. Juhtus siis nii, et mina läksin prügi välja konteinerisse tühjendama ning rõhutasin Declanile, et sina oota toas. Loomulikult seda ta ei teinud, vaid järgnes mulle ning tõmbas ukse, mille kaudu saab sisehoovi ning majja sisse, kinni. Okei, mis nüüd saab!? Corinne magas üleval korrusel, mul olid kaneelisaiad suurematele lastele ahjus ning muna keesid tulel.. Jooksin ümber maja katsusin kõiki uksi ja aknaid, aga ei miskit, kinni mis kinni. Siis tuli idee proovida keldriust ja see oli lahti. Teadsin, et seal on trepp, mis viib üles majja ja juba nägin nagu valguskiirt, kuid siis katsusin ust ja lukus. Ahastusest hakkasin nutma, et mida ma nüüd teen? Kuidas ma majja saan? Teadsin, et kell on 2 läbi midagi ja 2:50 pean iga päev kahele vanemale kooli järgi minema. Aga kuidas kui võtmed ja telefon on majas? Siis tuli mõte aken katki visata, aga ma ei suutnud ära otsustada, et millist. Lõpuks suutis aju kriisiolukorras tulla ideele minna abi otsima naabritelt. Ainuõige otsus! Läbi nutu üritasin naabrimehele seletada, kes ma olen ja mis juhtus. Hea naabrionu tuli redeliga ja ronis üle sisehoovimüüri katusele, hüppas seal sisehoovi ning avas mulle ukse (köögist viiv ukse sisehoovi oli õnneks lahti!). Ütleme nii, et õnnelik õnnetus.
Neljapäeval oli mul natuke rohkem vaba aega ning otsustasin alustada oma puhkuse planeerimist enne Eestisse sõitu ehk siis sain ühele poole Miami Beach'i broneeringuga. Ütleme nii, et juba vähem kui kahe kuu pärast puhkan Miami palmide all. See reis tuleb küll natuke ebatavalisem kui harjunud olen, aga seiklusi peab ka olema. Plaan on minna üksi ja seetõttu ei broneerinud ma mitte hotellis tuba, vaid hoopis ühe voodi hostelis ehk siis nagu ühikas, et tuleb tuba jagada. Minu Miami puhkus kõlab natuke seljakotiränduri reisi moodi, aga olen selle poolt, et elus tuleb ka uusi asju kogeda.
Vahepeale jäi ka teisipäev, mil Declan (3) suutis mind korralikult endast välja viia. Nädal on olnud väga tuuline ning kuna hoiame uksi lahti, siis tuuleiilidele meeldib meie uksi paugutada. Juhtus siis nii, et mina läksin prügi välja konteinerisse tühjendama ning rõhutasin Declanile, et sina oota toas. Loomulikult seda ta ei teinud, vaid järgnes mulle ning tõmbas ukse, mille kaudu saab sisehoovi ning majja sisse, kinni. Okei, mis nüüd saab!? Corinne magas üleval korrusel, mul olid kaneelisaiad suurematele lastele ahjus ning muna keesid tulel.. Jooksin ümber maja katsusin kõiki uksi ja aknaid, aga ei miskit, kinni mis kinni. Siis tuli idee proovida keldriust ja see oli lahti. Teadsin, et seal on trepp, mis viib üles majja ja juba nägin nagu valguskiirt, kuid siis katsusin ust ja lukus. Ahastusest hakkasin nutma, et mida ma nüüd teen? Kuidas ma majja saan? Teadsin, et kell on 2 läbi midagi ja 2:50 pean iga päev kahele vanemale kooli järgi minema. Aga kuidas kui võtmed ja telefon on majas? Siis tuli mõte aken katki visata, aga ma ei suutnud ära otsustada, et millist. Lõpuks suutis aju kriisiolukorras tulla ideele minna abi otsima naabritelt. Ainuõige otsus! Läbi nutu üritasin naabrimehele seletada, kes ma olen ja mis juhtus. Hea naabrionu tuli redeliga ja ronis üle sisehoovimüüri katusele, hüppas seal sisehoovi ning avas mulle ukse (köögist viiv ukse sisehoovi oli õnneks lahti!). Ütleme nii, et õnnelik õnnetus.
Neljapäeval oli mul natuke rohkem vaba aega ning otsustasin alustada oma puhkuse planeerimist enne Eestisse sõitu ehk siis sain ühele poole Miami Beach'i broneeringuga. Ütleme nii, et juba vähem kui kahe kuu pärast puhkan Miami palmide all. See reis tuleb küll natuke ebatavalisem kui harjunud olen, aga seiklusi peab ka olema. Plaan on minna üksi ja seetõttu ei broneerinud ma mitte hotellis tuba, vaid hoopis ühe voodi hostelis ehk siis nagu ühikas, et tuleb tuba jagada. Minu Miami puhkus kõlab natuke seljakotiränduri reisi moodi, aga olen selle poolt, et elus tuleb ka uusi asju kogeda.
Sellel nädalal olen tegelikult päris palju tööd teinud. Hoitud nii oma lapsi kui ka naabrite lapsi, aga mul on ainult hea meel kui tullakse ja öeldakse, aga me ju usaldame sind. Nii kauaks kui mul energiat jagub, siis why not? Reedel sai ka väiksele Corinne'le playdate korraldatud, nii lahe on vaadata, kuidas kaks maailma avastavat beebit koos mängivad. Nalja sai palju ning see playdate tõestas mulle kui oluline mina Corinne jaoks olen. Olen arvanud, et ta on ju beebi ning ei saa aru/ei hooli, kes tema eest hoolt kannab, aga ma eksisin. Minu pildilt kadumine 5 minutiks tõi kaasa selle, et ta küll ei nutnud, aga hakkas mööda võõrast elamist mind taga otsima ja kui lõpuks üles leidis, siis oh seda rõõmu. See tegi mul südame nii soojaks, et kohe võtsin ta sülle ja kukkusin musitama :) Meie hellushetked on täis ainult rõõmukilkeid..
Corinne ja Emersson
Nädalavahetus oli mul sel nädalal vaba ning kuna toimus väikene plaanide muutus, siis sõitsin laupäeva hommikul SF'i tüdrukutega linna avastama, mis veel avastamata oli. Meie seltskond oli kirju - eesti, eesti, rootsi ning tšehhi. Ehk siis suhtluskeeleks oli inglise keel, mis on meie kõigile hetkel vist ka meelepärasem/igapäevasem. Päeva sisse mahtus nii vaade Twin Peaks'il, väike kinoseanss "Neighbours", Painted Ladies, piknik Fort Mason Park'is ning päeva lõpetasime Lombard Street'iga. Igati tore ja elamuste rohke päev. Super seltskond, imelised vaated linnale, vaheldus igapäeva rutiinile - mida elult veel tahta.
Vaade Twin Peaks'ilt San Franciscole
Twin Peaks'ilt näeb ka Golden Gate!
Painted Ladies ja Margreth Adamson
Lombard Street
Kui laupäevased toimetused SF'is olid tehtud, siis ma otsustasin mitte koju sõita, kuna ka pühapäev oli minu töögraafikus vabaks märgitud. Niisiis sõitsin eestlanna Karoliina juurde Novatosse ööseks ning pühapäevased plaanid olid niisama koos hängida ja randa minna. Laupäeval õhtul Karoliina juures jätkus meil juttu muidugi kauemaks ja peale mitmetunnist eesti keeles rääkimist olid mõlemal kurgud valusad ja Karoliinal isegi nina tatine. See oli esimene kord kui saime omavahel eesti keeles rääkida ning kuna igapäevaselt me eesti keeles ei räägi, siis on täitsa tavaline, et kurk jääb valusaks. Laupäeval silmad lahti tehes Skype'sin mina oma ema ja vanaemaga emadepäeva puhul ning peale seda kiire hommikusöök dounut's kohvikus, väiksed sokolaadikommid ligi ja randa minek. Karoliina viis mind California Top 3 randa - Stinson Beach'i ning kokku lesisime seal ikka paar tundi kohe. Muidugi oleksime seal olnud ka kauem, aga kuna minul oli vaja ju bussiga koju tagasi sõita, siis tuli sellega ka arvestada, kuid siiski hakkas päike peale. Olen veidi punane ja istuda on natuke valus, kuna see päike siin ikka võtab korralikult.
Beach Day
Uus nädal tõotab tulla KUUM. Ilmateade lubab kuni 35 kraadi sooja ja ma juba vaikselt kardan seda (laste pärast). Õnneks on meil betoonist maja ning vahepeal tuleb see maja jahedus ka kasuks, kuid ausalt, ma ei suuda kõik päevad nüüd lastega kodus ka istuda. Loodan, et saame ikka ninaotsad majast välja ka pista ning natuke päikest põsesarnadele :) Mina kavatsen igatahes lasta California päikesel end paitada nii kaua kui veel võimalik on!
Postituse tahan lõpetada enda pildiga, mille Karoliina minust joonistas. Mulle lihtsalt nii meeldib see!
Postituse tahan lõpetada enda pildiga, mille Karoliina minust joonistas. Mulle lihtsalt nii meeldib see!
With love,
California Girl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.