Get up, exercise and discover!
Esimene mõte kui öelda Ameerika on paksud inimesed. Mäletan kui siia tulin ja oma isa küsis, et noh nägid juba pakse ka või.. aga vastuseks pidin ütlema "ei". Bay Area, kus mina elan, on paik, kus elavad peamiselt ainult rikkad inimesed ja need fancy'd pereemad teevad kõik selleks, et olla fit. Esialgu olin isegi üllatunud, et kuidas inimesed nii peenikesed siin on. No muidugi hiinlastel ja jaapanlastel on head geenid ning nemad ongi üldiselt kõhnad. Tegelikult on siin San Francisco lähedal väga trennisõbralikud inimesed. Igal pool võib näha jooksjaid, kõndijaid - tervisesport on suure au sees.
Tuleb tunnistada, et siia saabudes olin ka mina peenike, kuid stress ja uus elukeskkond on teinud oma töö ning tuleb enda vastu aus olla, et "natuke" on neid kilosid ikka kogunenud. Juba peale ühte kuud Californias alustasin küll spordisaalis käimist, aga miskipärast see lihtsalt ei aita. Kõrvaltvaatajad siin räägivad, et lihased kasvavad ning keha elab vastupidises rütmis, seepärast kehakaal ei langegi. Ausalt öeldes see mind ei lohuta, kes meist ei tahaks heas vormis olla. Loomulikult oleks asi veel hullem kui ma trennis ei käiks, see on asjaolusid natukene leevendanud, kuid toitumise kohapealt võiks mulle küll vahepeal vitsa anda.
Tervisliku eluviisi juures tuleb tähelepanu pöörata nii toitumisele kui ka treeningutele, need koos moodustavad terviku ehk elustiili. Ainult ühekordne proov dieeti pidada ei ole mingi lahendus, muutus peab toimuma elustiilis. See "õige" klõks peab tegelikult toimuma meie väikeses ajus. Minul on see toimunud ja tahan tervislikult toituda, kuid minu olukorras on see vahetevahel päris raske. Elan ju võõra perega koos ja sõltun nende toidueelistustest. Päris imelik oleks pereemale oma pikka nimekirja iga kord poodi minnes kaasa anda. Tavaliselt ütlen 2-3 toodet, ilma milleta ma ei saa (kreeka jogurt, mandlipiim, tomatid/avokaado). Olen viimastel kuudel avastanud, et mulle meeldib ka smuutisid valmistada/juua. Olen Instagramis ja Pintest'is päris suur food porn fänn. Uute maitsete ja söökide avastamine on kui aeg iseenda jaoks. Paraku seda aega mul on siin nii minimaalselt, et enamasti tuleb leppida kiirete söögikordadega. Kirjutasin küll, et olen otsustanud nüüd ka endale rohkem tähelepanu pöörata, kuid miskipärast see kohe üldse ei õnnestu. Alati ripub keegi küljes või karjub, et seda teist ja kolmandat.
Banaani, ananassi smuuti (lisatud ka maapähklipulbrit)
Värske sidrunimahla tootmine täies hoos
Siis kui mul on aega endale hommikusööki valmistada
Aragula, avokaado grilled sandwich
Igasuguste marjade külmutatud smuuti variant + chia seeds
Kreeka jogurt kiivi, mango ja kookoshelvestega
Minu spordiklubiks on YMCA - for youth development, for healthy living, for social responsibility. See on spordiklubi nagu ikka. Trenni saab teha nii ise kui ka osaleda rühmatreeningutes. Pigem ma eelistan rühmatreeninguid, rohkem vaheldust jõukale ja masinatele. Kuumakse on klubi kohta väga-väga väike (kuna ma olen vaene lapsehoidja) ning ma olen päris rahul. Erinevus minu Eesti klubist Tysk on see, et kapiuste lukutamise eest tuleb ise hoolitseda - seega lukk tuleb ise osta ja seda igapäevaselt kaasas kanda kui tahan oma asju turvalises kohas hoida. Samas jälle käterätte ei pea ise kaasa vedama, vaid selle eest hoolitseb klubi. Pesemisvõimalused on täitsa okeid ja isegi saun on olemas. Muidugi see saun on mega leige (kusagil 60 kraadi) ja passin seal ainult vahest, kuna mingi õiget sauna efekti seal pole. Ameeriklaste jaoks on see muidugi mega kuum nind nad suudavad seal istuda umbes 10 minutit.
Ma ei saa ka mainimata jätta, et ameeriklastele meeldib pidžaamades peale trenni koju kimada ning ka kaupluses ööriietes (ka sussides!) inimeste kohtamine ei ole mitte midagi uut. Ka mulle on see komme külge hakanud ning sel nädalal tegi üks taanlasest au pair mulle peale trenni ning pesemist märkuse: "Sa kannad ööriideid või?". Kahjuks tuleb tunnistada, et alles siis sain aru, et mida hekki ma teen? Sõbranna muidugi tõlgendas hiljem, et see on okei, kuna olen siin juba nii kaua olnud ja Ameerika kombed on lihtsalt külge hakanud. Minul lõi aga tuluke põlema, kuna alguses olin seisukohal, et mina ei hakka kunagi siin niimoodi peale trenni pidžaamas koju sõitma. Siin ma nüüd olen..
Selleks, et sellele stressile siin natukenegi leevendust leida olen leidnud enda jaoks Zumba, mis täidab mind tohutu energialaenguga. Samuti meeldib mulle Bodypump, kus ma kahjuks olen saanud käia ainult neljapäeviti. Veel olen proovinud Aqua Aerobics'it, Cardio Kickbox, Body Defined, Group Cycle (ka mu üks suurtest lemmikutest), Bosu Sport (vot see on next level ja käib mulle veidi üle jõu), isegi joogasse olen paaril korral jõudnud. Mulle on alati meeldinud sporti teha ja nüüd olen veel rohkem aru saanud kui oluline on kehaline aktiivsus. Tohutult tunnen puudust rulluisutamisest ja päris rattasõidust. Kahjuks siinsete kurviliste teede ja mägede tõttu pole võimalik kahte eelmainitud spordiala mul siin harrastada. Puudub ka varustus.
Selleks, et teada saada kui aktiivne ma olen tööajal ehk siis lastega, muretsesin endale uue nutividina Fitbit. See väike käevõru mõõdab samme, distantsi ja isegi uneaega. Olen pannud eesmärgiks 10 000 sammu päevas ja siiani (kuu aega) olen suutnud iga päev tööajal!! teha üle 10 000 sammu.
Need, kes mind teavad, meeldib mulle siiani jalutamas käia. Leidsin oma kodu lähedalt Sawyer Camp Trail'i, mis on 6 miili pikk (üks ots) ja kord nädalas võib mind seal kõndimas näha.
Isegi mu Fitbit ütleb, et olen active person. Kahjuks need masenduspäevad teevad kõik selle active 0'ks. Need on päevad, kui käed haaravad magusa järele ja mõistus ei jõua sammu pidada ning neid päevi ei ole mitte vähe. Imelik on see, et Eestis ma polnud nii hull magusahoolik kui siin. Ilmselt ikka mängib rolli ka see mõte, mis vahepeal jälle mu peas uitab - olen hoopis teisel mandril ja tegelikult ju täitsa üksi. Mõnikord arvame, et teeme väga valesid otsuseid, kuid tegelikult teame just nende otsuste tõttu, kes me tegelikult südames oleme ja kuhu kuulume.
Olnud nädalast siis ka natukene. Tegelikult saab selle võtta kokku ühe sõnaga - pakkimine. Kokku pakksin vahelduva eduga 5 päeva. Lõpptulemuseks oli kajav ja tühi tuba. Sain aru, et jätan jälle maha ühe etapi oma elust (vanas majas veetsin ju suurema aja oma Ameerika elust). Nüüd elame kaks nädalat vanavanemate juures (mis ei ole üldse lihtne, aga ma ei hakka pikemalt lahti kirjutama, mis tramburai siin toimub, säästan teid) ning siis kolime rendimajja. Ootan juba õhinaga, et saaksin jälle natukenegi privaatsust. Teisipäeva õhtul otsustasime ühe sakslasest au pairiga minna Fort Funston beach'ile jalutama. Seltsiks oli meile ka tema perekoer, mis tegi mul meele muidugi rõõmsaks. Loomaarmastajat loomadest eemal hoida pole hea.
Millimallikas
With love,
California Girl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.