istusin siin arvuti taga ja mõtlen, et mida kirjutada. Palju oleks öelda ning pea on mõtteid täis, aga ei oska kusagilt alustada. Ilmad on meil nii soojad ja ühele päikest armastavale neiule (minule) on see ainult rõõm. Tunnen, kuidas ma saan päikesest energiat ja seda eriti kui mul on vaba moment, et nautida. Nagu ikka vabadel momentidel leian end mõtteid mõlgutamast ning sel nädalal tunnistasin endale, et olen ikka päris tugev isiksus - siia tulles suutsin lahti lasta kõigest: oma tavaelust, lähedastest, plaanidest. Olen õnnelik, et ma ei klammerdunud ning oskasin usaldada oma vaistu. Kas see ka kõige õigem oli, seda tean ainult mina. Kahetseda pole midagi ning tugevad isiksused viivad alati alustatu lõpule. Nii ka mina - allaandja ma pole!
Olen leidnud end viimasel nädalal jalutamast ja oma põsesarnasid päikese käes soojendamas. Jalutamise juures meeldib mulle kõige rohkem see tekkiv feeling ning looduse lõhn. Siin on palju erinevaid, imekaunilt õitsevaid põõsaid, aga ma tunnen puudust piibelehtede ning sirelilõhnast. Neid kahte kevadlõhna igatsen ma kõige rohkem. Mulle meeldib siin ümbruskonnas hullult jalutada, vaateid erinevatelt mäeküngastelt nautida ning loomulikult neid kauneid maju (losse) imetleda. Ei salga, et olen unistanud ka ühes neist lossidest elada, aga 9 kuud on olnud piisav aeg aru saamiseks, et õnn ei seisne ilusas majas ja sportautos. Palju väärtuslikum on osata nautida elu ja kvaliteethetki oma kõige kallimatega. Hetkel elan ma totaalselt erinevas maailmas oma tavaelust ja see loob üsna selge pildi elust. Jõukad inimesed tunnevad end hästi oma asju näidates/uhkustades, aga kui nad satuvad olukorda, kus nad tavaliselt end ei leia, siis on nii silmnähtavalt arusaadav kui ebamugavalt nad end tunnevad. Ütlemata ei saa ka jätta, et need olukorrad on meie (tavainimeste) jaoks nii tavalised, et ei oska arvatagi, et kellegi jaoks võib olla see nii arusaamatu, ebamugavustunnet tekitav.
Lemmik raamat (Minu Ameerika 2) on mulle samuti seltsiliseks olnud, mis aga osutus nii huvitavaks, et enam pole midagi lugeda, otsa sai. Autor annab kõike nii hästi ja käegakatsutavalt edasi, et see on midagi müstilist. Peaaegu igal leheküljel tundsin äratundmis rõõmu! Olen teadlik, et on olemas ka Minu Ameerika 1 ja 3, mida ma kindlasti tahan lugeda. Arvatavasti tekib mul see võimalus alles Eestis, aga parem hilja kui mitte kunagi :). Autori abikaasa (ameeriklane) sulest on ilmunud "Minu Eesti", mis kirjeldab Eesti elu ameeriklase vaatenurgast, mis on samuti mu lugemisplaanis, seda aga tagasi Eestis olles.
Jõudsin sammud jälle ka treeningsaali seada (peale üht pausinädalat) ja minu üllatuseks seda isegi märgati. Ma arvan, et see oli neljapäeva õhtul kui tegin oma tavalist trenni, kui ootamatult tuli minu juurde jõusaali valvetreener (meil alati on keegi, kes on nagu in charge kui kellelgi miskit peaks vaja minema) ning ütles, et sellest on kaua aega möödas kui sind siin nähti, welcome! Ise hiljem mõtlesin, et pole ju kaua eemal olnud, kõigest nädala, aga ju siis tuntakse püsiklientidest ikka puudust. Ühesõnaga nüüd olen jälle reel ja trennienergiat tundub olevat piisavalt.
Sel nädalal jõudis taas kätte ka aeg, kui tulid sammud koolipinki seada. Seekord siis väga mainekasse ülikooli Stanfordi. Teisipäeva õhtul kui kõik teised tähistasid meil kodus Augie 8-aasta sünnipäeva, sõitsin mina oma esimesse loengusse. Muidugi oli uhke tunne astuda Stanfordi peahoone uksest sisse ja asuda otsima oma klassiruumi. Ülesehituselt oli loeng nagu Eestis, lektor toetus lugemismaterjalidele ning küsimuste tekkides prooviti leida üheskoos vastuseid. Tundsin, et see vaimne töö ongi mul just puudu ja mille järele igatsen. Igatahes tuleval teisipäeval sõidan jälle õhtuks Stanfordi ja tunnen rõõmu ülikoolielust :)
Nagu juba mainisin, siis teisipäeval oli pere vanimal pojal Augiel 8-aasta sünnipäev. Vanematelt sai ta kingiks rula ning õhtul kogunesid nii vanavanemad kui Jim'i õepere meile tähistama. Tegin ettepaneku väljas süüa ja see võeti isegi hästi vastu. Enne lahkumist katsin neile laua välja (oma äranägemise järgi) ning ise seda õues söömist nautida ei saanudki. Muidugi toit toodi kiirtoidukohast ja kui arvate, et grilliti, siis ei :D siin sellist grillimismaanijat ei ole. Mis mina siis Augiele kinkisin? Olin juba kaua mõelnud, et kas käekell või uued kalad akvaariumi. Otsustasin viimaste kasuks ning kuna esmaspäeval oli tal koolist vaba päev, siis läksime koos sünnipäeva kinki talle valima. Muidugi põnevus oli suur ja ta isegi ütles Aitäh mulle, aga kahjuks neid kalu enam ei ole.. Mingil määral minu süü, kuna panin need kalad kodus natuke suuremasse anumasse (kuni ema koju tulekuni, kes oleks akvaariumi valmis pannud), kuid mul polnud aimugi, et see vesi, mis siin kraanist tuleb on nii kloorine, et tapab kalad ära. Teisipäeva hommikuks olid mõlemad kalad kutud. Suure hooga lubati küll uus ja suurem akvaarium ning uued kalad osta, aga täna on juba pühapäev ja keda ei ole on kalad.. Ehk siis siin lubatakse alati suure suuga, aga enamasti kunagi ei täideta oma lubadusi.
Nagu juba mainisin, siis teisipäeval oli pere vanimal pojal Augiel 8-aasta sünnipäev. Vanematelt sai ta kingiks rula ning õhtul kogunesid nii vanavanemad kui Jim'i õepere meile tähistama. Tegin ettepaneku väljas süüa ja see võeti isegi hästi vastu. Enne lahkumist katsin neile laua välja (oma äranägemise järgi) ning ise seda õues söömist nautida ei saanudki. Muidugi toit toodi kiirtoidukohast ja kui arvate, et grilliti, siis ei :D siin sellist grillimismaanijat ei ole. Mis mina siis Augiele kinkisin? Olin juba kaua mõelnud, et kas käekell või uued kalad akvaariumi. Otsustasin viimaste kasuks ning kuna esmaspäeval oli tal koolist vaba päev, siis läksime koos sünnipäeva kinki talle valima. Muidugi põnevus oli suur ja ta isegi ütles Aitäh mulle, aga kahjuks neid kalu enam ei ole.. Mingil määral minu süü, kuna panin need kalad kodus natuke suuremasse anumasse (kuni ema koju tulekuni, kes oleks akvaariumi valmis pannud), kuid mul polnud aimugi, et see vesi, mis siin kraanist tuleb on nii kloorine, et tapab kalad ära. Teisipäeva hommikuks olid mõlemad kalad kutud. Suure hooga lubati küll uus ja suurem akvaarium ning uued kalad osta, aga täna on juba pühapäev ja keda ei ole on kalad.. Ehk siis siin lubatakse alati suure suuga, aga enamasti kunagi ei täideta oma lubadusi.
Neljapäeval oli mul jälle auto remondis terve päeva, kuna piduritega oli miskit jamasti. Enne teenindusse minekut mõtlesin, et võtan bensiini ka juurde, et õhtul saaks koju sõita, aga siis teatati mulle, et mu pangakaart ei tööta..miskit on viga magnetribaga. Läksin siis reedel panka asja uurima ja no jälle arvatakse, et mu kaarti turvalisusega on miskit valesti ja nad saadavad mulle uue kaardi. See vist on juba mingi 3 või 4s kord kui saan uue kaarti. Ehk siis ameeriklased kardavad oma turvalisuse pärast kohutavalt ja kui on väikenegi kahtlus, siis saadetakse kohe uus kaart. Olen siis uue kaarti ootel jälle.. (noh muidugi anti ka ajutine kaart, mida kasutada :D)
Rulatamine on meil teemas nüüd, pean ise ka vist ära õppima
Augie 8-aasta sünnipäev sõpradega siserulapargis
Mis ma siis enda jaoks veel olen avastanud? Ma ei mäletagi, mis päeval trenni sõites tuli mõte, et tahaks ameeriklaste garage sale'le minna. Eesmärgiks olen endale seadnud leida üks ilus väike portselanist ingel. Alustasin oma otsinguid laupäeval, aga see retk ei andnud tulemusi. Ega esimese korraga ei veagi. Järgmisel laupäeval on sama plaan, kuna tahan käia ja uudistada, mida inimesed siin kõike ära ei müü. Ameerikas on taaskasutus väga in, seda muidugi tavainimeste seas. Kõike mida ei kasutata müüakse oma garage sale'del või siis tõstetakse endast ülejäänud asjad lihtsalt tänavale ning juurde pannakse silt free.
Nüüd võin öelda, et ka minu asendaja siin majas ehk siis uus au pair on leitud. 19-aastane neiu Saksamaalt. Ka minul sai temaga Skype'tud ja mis ma oskan öelda? Mitte, et ma nüüd endast väga heal arvamusel oleks, aga minuga võrreldes võib-olla (esmapilgul, Skype vahendusel) liiga naiivne ning mittemidagiütlev. Tundub selline hall hiireke, aga ehk ongi nii parem. Eks kui ta kohale jõuab, siis saan adekvaatsemat infot anda, aga vähemalt on ta ise väga positiivne ja ootusärevuses.
Soovin kõigile teile, kes te mu blogi loete, ilusat algavat nädalat ning otsige oma lemmik kevadlõhnu! Uskuge, kevad suudab üllatada!
With love,
California Girl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.