Don't stress over shit you can't change

Hei!

nädal on läbi saanud ning uus kohe algamas. Pea on mõtteid ikka veel pungil ja kuidagi ei saa seda sasipundart lahti harutatud. Mõtlen pidevalt, et kuidas ja mis. Juba vaikselt hakkab häirima, pidevalt ühed ja samad mõtted. Millest ma siis mõtlen? Ühe sõnaga saab kokku võtta nii - tagasitulek Eestisse. Võite kohe küsida, et miks ma sellistest asjadest juba mõtlen, aga olgem ausad, käes on juba aprilli lõpp ning kusagilt võiks juba ju alustada. Ühesõnaga - ülikoolis on koht olemas, aga kas see on ikka see, mida ma tahan edasi teha? Elame näeme, hetkel olen enda jaoks mõelnud, et teen aasta magistratuuris ära ja siis vaatan edasi. Iial ei või ju teada, mis muutusi elu meile ette toob. Ideaalis sooviksin teha ka pooleaastase programmi Erasmuse raames kusagil Euroopas (vahetusüliõpilasena), aga kõik sõltub sellest, kuidas mul ülikoolis minema hakkab. Teiseks on vaja leida töö ning elukoht. Ma tean, et aega veel on ja mida ma stressan selliste asjade üle, aga ma olen inimene, kes ei jäta asju viimasele minutile ning silmad tuleb lahti hoida. Tuleb tunnistada, et otsin juba tööd ning elukohta Eestis. Õnneks jääb mu tagasitulek juuli keskpaika, mis tähendab seda, et kohanemisaega Eesti eluoluga natuke ikka on. Kindlasti aitavad mu pere ja sõbrad kaasa sellele, et see tagasi pöörumine koju saaks olema võimalikult valutu. Tuleb tunnistada, et olen natukene ameerikastunud ja võimalik, et mõned asjad kodus võivad tunduda võõrad. Lisaks Eestiga seotud mõtetele on mul väiksed "mured" ka siin pool ookeani. Õnneks maksud Ameerikale sain tehtud (lisa kulu minu eelarves), aga nüüd seoses ülikooliga mõtlen uue arvuti soetamisele. Ütleme nii, et see ei ole odav, aga odavam kui Eestis ning tagasi olles ei taha ma esimese asjana silmitsi seista mittetöötava läpakaga. Samuti mõtlen ka reisiplaanidele, kuna ma oma reisikuud terves pikkuses välja ei võta (rahaliselt lihtsalt ei võimalda), siis üks nädal puhkust on mul siiski saada ja plaanin puhkust Miamis. Annan endast parima, et saaksin ikka natukene ringi käia ja näha teisi osariike ka, aga see palk siin hakkab juba vaikselt närvidele käima :)
Sattusin sel nädalal lastega ühele playdate'le, kus sain rääkida siin riigis 18 aastat elanud argentiinlannaga. Väga tore naine, Ana, oma kuuekümnendates, 3 lapse ema. Alustas ka siin tööd lapsehoidjana, aga tegi seda tööd ainult 3 korda nädalas. Praeguseks koristab ta majapidamisi ning ainult reedeti käib minu Reggie sõbranna peres lapsi hoidmas. Arutasime kui teistsugune see lastekasvatamine siin Ameerikamaal ikka on.. lapsed tuuakse ilmale, siis võtakse neile lapsehoidja. Järgmiseks etapiks on kooliikka jõudmine, kus pannakse põnnidele graafikusse võimalikult palju trenne/ hobisid ning peale seda tuleb kolledž, mis tähendab üldjuhul seda, et lapsed elavad internaadis (enamasti teises osariigis). Loogiline samm edasi on ülikool, kus kasvandikud tulevad tagasi paberilipagaga ja kas 1) õpivad edasi või 2) võtavad pere firmasid üle/lähevad ise tööle ja hakkab sama ring uuesti pihta. Loo moraal on siis hoida lapsed endast võimalikult kaugel ja teenida võimalikult palju raha kokku ning olla edukas oma karjääriredelil. Lõpuks siis võttis Ana julguse kokku ja küsis sosinal minult, et kui küsida tohib, siis kui palju nad maksavad sulle 4 lapse hoolitsemise eest. Kui ma summa ära ütlesin, siis ta ei suutnud ära imestada ning küsis, et kuidas mu pereema mulle üldse otsa julgeb vaadata, et see pole ju midagi :D Mina vastasin targalt, et aga ma ju elan nendega ja ei pea söögi/kommunaalide eest midagi maksma. Seepeale sai Ana üsna vihaseks minu peale ja ütles, et kuule lõpeta ära, palju sina väike neiu tarbid.. aga nii näeb programm ette ja ega kobisemist pole. Võrdluseks toon tavalised lapsehoidjad ehk siis nanny'd, kes teenivad päevas umbes sama summa (või rohkem), mis mina teenin nädalas. See ongi põhjus, miks ameeriklased otsivad oma võsukestele programmi raames Euroopast noori lapsehoidjaid. Muidugi oma programmi tagasidesse ma juba kirjutasin, et see pole õiglane kui 1 lapsega au pair saab sama palka, mida mina 4 lapse eest hoolitsedes, aga ma ei usu, et see midagi muudab. See oli minu teadlik valik siia tulla, aga lihtsalt reaalne elu on hoopis midagi muud kui lihtsalt internetis lugeda, mis "hüved" mul siin olema saavad. Elus õpitaksegi ju oma kogemustest!
Nädal iseenesest oli nagu ikka, kiire. Pereema otsustas, et Declani naptime'dega on nüüd kõik, kuna ta ei maga öösiti. See tähendab seda, et minu umbes 1,5 tundi omaaega on läbi. Natuke harjumatu on, kuna üldjuhul olen koos temaga pikutanud, aga lohutan end sellega, et enamuse siin olemise ajast on Declan lõuna ajal maganud ning olen saanud koos temaga natukenegi puhata.

Nädalavahetusest nii palju, et laupäeva veetsin SF'is koos ühe Eesti tüdrukuga, kes elab SF'ist põhjas, Novatos. Olime varem ainult facebook'i vahendusel suhelnud, aga nüüd jõudis suhtlus ka reaalellu. Käisime Dolores Park'is istumas ja lootsime Twin Peaks'il vaadet nautida, kuid minu suureks kurvastuseks ei näinud me MITTE MIDAGI, täiesti udus.. 

 Dolores Park

 Eesti tüdrukud said tuttavaks teisel pool maakera

 Twin Peaks ja vaade linnale, UDUU

Geide linnaosa Castro

Pühapäev möödus mul pere seltsis, EASTER'S! Mina suhtusin asja täitsa rahulikult, aga uskuge mind, need ameeriklased on hullud :D Hommikul kell 7 aeti mind üles, et lähme nüüd egg hunting'ule ehk siis hakati mööda maja värvilisi plastmass mune otsima, mis olid täidetud maiustustega. Nii, munad leitud, siis hakati otsima oma Easter's basket'eid, mis Easter Bunny oli jätnud. Mina muidugi kohe küsisin, et mis selle kõige point on, aga siin levib uskumus, et lihavõtete ajal käib siis lihavõtte jänku mööda majasid ja jätab kõigile väiksed korvid igast nipet-näpetiga (enamasti maiustused) ja see kõik tähendab siis uut algust. No mulle ei jõua ikka kohale, miks peab lastele VEEL igasugu pahna kokku ostma, mis hiljem lõpetab prügikastis, aga no Ameerika tarbimiskultuuri vastu ei saa mitte miski. Isegi mulle oli lihavõttajänku korvikese jätnud maiustuste ja muu pahnaga (ma lihtsalt ei oska neid asju kuidagi teisiti nimetada). Muidugi värvitakse ka tavalisi munasid, aga sellel pole nagu tähendust. Ülekõige on ikka need plastmassist värvilised munad. Ei mingit munade koksimist ega jagamist omavahel nagu meil Eestis. Mina sõin hommikusöögiks ikka ühe värvitud muna nagu lihavõtetele kohustuslik. 

 Minu väike linnupoja oli ka hoos :)

 Minu Easter's basket

Lemmik sokolaadikomm peanut butter'iga (nagu ma juba mainisin olen ameerikastunud ja jumaldan eesti keeles - maapähklivõid) 

Kui see osa hommikust sai läbi, siis suundusime kõik koos kirikusse. Hiljem oli juba plaanitud minna brunch'ile Country Club'i (kõik rikkad ja mõjukad inimesed kogunevad kõikide pühade ajal sinna). Seal oli lastele veel kord egg hunting, kohal olid ka jänkud ja tibupojad, keda lapsed said oma süles hoida. Lauad olid kõigile peredele valmis seatud ja sai süüa, mida hing ihaldas. Selline päris fancy üritus (näiteks teksades ei ole lubatud üldse Club'i minna). Koju jõudes tundin, kuidas seda kõike oli minu jaoks liiga palju ja tegin 2 tunnise lõunauinaku, võttis lihtsalt nii läbi.

See pildi tegemine ei tahtnud ikka kuidagi õnnestuda, aga jälgige! Augie on riietatud Eesti lipu värvidesse

Eluolu on siin ikka sama ja üritan (ma tõesti püüan!) olla kõigist nõmedustest üle ning nautida igat päeva täiega. See pole küll lihtne, kuna tihti valdab mind küsimus - miks? Kuid haletsemiseks ei ole aega. Seda aega, mis olen siin veetnud ma muuta ega tagasi ei saa, see on fakt. Õnneks need väikesed põnnid oma rumaluste ja hellushoogudega  hoiavad mind veel vee peal ning üritan oma vaba aega sisustada kõige sellega, mida südamest naudin.
Loodan, et kõigil minu blogi lugejatel olid ilusad pühad pereringis ning saite nautida esimesi kevadtöid :) Uueks nädalaks soovin kõigile sära silmadesse!

With love,

California Girl