Elu kui filmis

Hei!

Järjekordne pühapäev ja kõik mu fännid ootavad esmaspäeva hommikust kohvi kõrvale blogi :) On olnud väga kiired ajad ja ega kui aus olla, siis lõppu hetkel ei paista. Kevad ju käes ja igasugu tegemised on vaja lõpule viia/alustada. 

Kõigepealt siis olnud nädalast - Los Angeles. Sõitsime juba eelmisel pühapäeval kodust ära ja eile ehk siis laupäeval jõudsime tagasi. Ühe lausega öeldes - oli vägagi kurnav nädal. Muidugi LA on suurepärane, hoopis teine kui Bay Area. Palmid, soojus, päike, ookean, läbipaistvalt sinine vesi, paradiis.. nagu filmis (ja ma ei liialda). Täpsemaks asukohaks oli meil LA'st lõunasse jääb Laguna Beach, mis oma rannikuäärega on lihtsalt lummav. Hotell oli meil samuti väga vinge ja jooksupoisid igal pool. Sõidad autoga hotelli ette ja tullakse tehakse uksi lahti ja tervitatakse: "Hi, miss! How are you?". Tundsin end isegi kohati Vip'na. Samamoodi on hotellist lahkumine (ise autole parklasse järgi ei minda). Esialgu ajas mind see vale naeratus jooksupoiste näos ja üdini positiivsus kurjaks. Mida te pärite kui ma olen 8 tundi autos olnud, et kuidas mul läheb? Näost ei ole näha või. Selline tunne, et no jätke ometi rahule, aga ikka on neil lakutud geelipeadel tobe irve näos.. (võib-olla olen liiga kriitiline, aga see pole minu jaoks). Lõpuks muidugi harjusin ära ja võtsin omaks, et okei, olge siis sellised, aga ikkagi kuidagi nii vale. 

Lapsed olid kogu reisi aja lausa äravahetatud ehk siis lugege: mitte hästi käituvad. LA'sse sõites nuttis/hüsteeritses beebi Corinne terve tee ja no kuulake seda nuttu peaaegu 8 tundi järjest, pole väga meeldiv. Peale seda kogemust otsustati, et beebi lendab koos isaga lennukiga tagasi ja mina juba lootsin, et saab olema rahulik reis koju.. aga kus sa sellega, siis alustas Declan karjumist, et temal on vaja potile minna ja kisas 2 tundi enne kui sai oma hädale. Kohati oli mul tunne, et teen lihtsalt selle autoukse lahti ja astun välja, aga kahjuks polnud see võimalik. Ma isegi ei saa aru, kust lastel selline käitumine tuli, käitusid nagu ärahellitatud jõmpsikad, mida tuleb tunnistada nad ka on. Eks see vanemate pidev juuresolek mängib oma rolli. Minuga olles nad teavad, et nad ei saa niimoodi jonnida, sest see pole aksepteeritav. Eile kodus oma tuppa jõudes valdas mind ainult tunne, et saaks selle toaukse kinni panna ja vaikuses olla. Nii ma tegingi ja hiljem otsustasin kuuma vanni kasuks, mis aitas mul iseendaks jälle saada. Muidugi oli LA's soe ja sain ka oma elu esimese päiksepõletuse ja seda ikka korralikult. Esimene öö ei saanud ma voodis ei keerata ega olla, isegi riiete kandmine oli minu jaoks piin. Ikka täitsa punane olin, nüüd on see muidugi pruuniks värvuseks muutunud, aga kohe päris tõsiselt olen ka Eestis punane olnud, aga see pole kunagi valutanud..siinne päike on ikka palju intensiivsem ning nahk on samuti palju vastuvõtlikum. 

Teisipäev kuni neljapäev oli siis plaanitud laste lõbustamine erinevates kohtades. Teisipäeval alustasime SeaWorld'iga San Diegos, mis mulle endale tohutult meeldis. Delfiinide, vaalade show..erinevad loomad, keda saab oma kätega puutuda. Kolmapäeval käisime Safari Park & Zoo's ja neljapäeval oli kavas Knott's ehk siis American 1st amusementpark (lõbustuspark). Mina, kes ma hoidun üldjuhul lõbustusparkidest, kuna kardan kõrgust, siis ka mina proovisin need kuulsad Ameerika mäed ära. Jah, 7-aastane Augie viis mu selleni, et noh tule Maki! Kuidas sa siis ütled, et ei, ma kardan :D läksin ja tegin ära ja olen enda üle uhke! Esialgu tahtis mul süda rinnust välja hüpata, aga lõpuks nautisin kohe täiega. Paratamatult lapsed viivad ka eneseületusteni. Kohati hakkas mul lastest kahju, et pereema mitte üldse kohe ei tahtnud neile mitte midagi mälestuseks osta. 16 dollarit välja käia 4 pildi eest, ka rikaste inimeste jaoks on ka kalleid asju.. minu jaoks tundus see tobe. Võtsin siis lapsed kokku ja viisin nad oma raha eest pildiputkasse pilti tegema :) Sain kaks pilti, ühe jätsin endale ja ühe andsin lastele. Oli näha, et neil oli hea meel, et midagigi mälestuseks. Muidugi ma saan aru, et igasugu mänguasju on neil palju, aga pilt mälestuseks pole ju palju palutud, aga see on kõigest minu arvamus.
Tagasisõidul koju sõideti minu pärast ka Hollywood'i märgist mööda. Minu kujutlus sellest oli, et mind lastakse autost ikka välja ka ja saan ikka mäkke rondia, aga kus sa sellega. Vaade avanes ainult kaugelt.

 Kõik neli!

 Delfiinid :)

 Paharett isiklikult

 That's the way how people live in LA

 Pandi ära vangi, jälle

 Tagasisõidul koju sai ka Hollywood'i märk ära nähtud

Väike lebomoment

Nüüd olen siis back to reality ehk tavatööpäevad alates homsest ootavad. Päris ausalt tahaks ma lihtsalt puhata ja päikese käes lebada ja oma "Minu Ameerika't" lugeda, aga ei saa, kuna lapsed vajavad hoidmist. Tuleval teisipäeval sean oma sammud taas koolipinki ehk siis saan maailmakuulsas Stanfordi ülikoolis natuke teadmisi omandada (aprilli lõpuni). Kursus algas juba küll eelmisel nädalal, aga kuna ma olin ära, siis minu jaoks on esimene tund tuleval teisipäeval. Ootan juba õhinaga, kuid jah, ega midagi väga põhjalikku sealt oodata ei ole, kuid siiski saan maitse suhu Ameerika ülikoolist.

LA meeldis mulle tegelikult väga-väga ja oleksin väga õnnelik olnud kui oleksin saanud natukene rohkem näha ja käia, kuid see selleks. Põhjus tagasiminekuks on olemas (Hollywood'i märgini on vaja ronida!) ja kui kõik hästi läheb, siis maikuus tahaksin ma selle reisi uuesti ette võtta. Seekord ilma lasteta, lennukiga ja hoopis teises õhkkonnas :)

Täna, pühapäeval, oli ka siin koduslinnas väga-väga soe. Sõitsin autoga aknad ja katuseluuk lahti, kohe täitsa palav oli. Suvi vist jõuab lähedale ja kuumust tuleb aina juurde. Käisime Siljaga Stanfordi taga trennirajal kõndimas, aga valed riided (liiga paksud) lõpetasid selle retke üsna ruttu. Sellest järeldus - tuleb suveriided välja otsida! Ma ei taha teid üldse Eestis kadedaks ajada, aga tõsiselt meil on siin ülimõnnad ilmad. Loodan, et see päike suudab ka minu energiavarusid täita ning ehk toob ka natuke rohkem naeratust suule.

With love,

California Girl