Life was so different this time last year

Hei!

Juba on minuni jõudnud nii mõnedki kirjad, et kus on blogi. Kas kõik on ikka korras? Jah, kõik on korras, aga mul lihtsalt ei ole aega, et mõtteid kirja panna. Elu vanavanemate juures on kõike muud kui lihtne. Isegi töövabal ajal tuleb olla valmis käskude täitmiseks. Tõele au andes on vanaema siin perekonnas ikka tõeline frukt. Mulle ta meeldib vanaemana aga teate, kui peab inimesega 24/7 koos olema, siis on päris lihtne hulluks minna. 

Nüüdseks on siia jõudnud ka enne mind au pair olnud Marine. Inimesena on ta väga tore, aga eks see armukadedus lööb nii minu kui ka tema poolt välja. Kelle lapsed siis põnnid ikkagi on? Reedel käisid mul emotsioonid üle pea ja lajatasin talle, et lõpeta ära. Kogu aeg käib üks Declani hellitamine ja musitamine/kallistamine (ja see on ainult Declaniga nii, Marine lemmiklaps). Natuke tõmbas tagasi, aga tema jaoks tundub olevat siinne perekond kõige tähtsam ning tahab nendega igal pool kaasas käia. Ma ei olegi veel täpselt aru saanud, et kas tal on mingid omahuvid mängus, aga miskit toimub. Nagu mu ema mulle soovitas, et jää iseendaks, nii olen ma üritanud ka käituda. Lepin faktiga, et oleme erinevad isiksused. Mina armastan lapsi kogu südamest, aga ma ei käi kogu aeg neil taga ega musita neid pidevalt. Ja võib-olla üritab ta mind lihtsalt närvi ajada. Elame-näeme, pingeline on, aga ma ei hakka end nüüd lolliks ka siin tegema ja olen see, kes ma olen. Olen nende päevade jooksul aru saanud, et lapsed teavad väga hästi, kellega saab "mängida" ning kellega mitte. Õhtuti voodisse minnes on ikka Maki see, keda taga nutetakse. Pühapäeval oli lausa nii, et Declan nuttis nii kaua kui mina tema kõrvale pikali viskasin ja kaissu võtsin. Lahkumine saab mulle väga raske olema. Olen mõtetes valmis mõelnud, et üritan oma pisaraid nii kaua kui võimalik tagasi hoida, sest ma tean, et lennujaamas lahistan ma nkn nutta. Lapsed on saanud oskaks minu elust ja seda ei muuda mitte miskit. Ma olen nende nimel kõigeks valmis. Nad on mind muutnud paremaks inimeseks ja õpetanud mind elu nägema läbi pisikeste asjade.

Kui ma nüüd mõtlen aasta oma elus tagasi, siis mis oli teisiti? Samal ajal aasta tagasi oli minu peas ainult ülikooli lõpetamine. Hetkel vaatan sotsiaalmeedias ringi ja näen postitusi/pilte lõputööde kaitsmisest ning seda suurt õnnejoovastust on kõrvalt nii hea jälgida, ise olin ma ju samasugune. Ootasin lõpetamist meeletult, et saaks sellega juba ühele poole. Ma arvan, et eelmisel aastal samal ajal muretsesin ma oma lõpukleidi pärast, et jõuaks see ometi õigel ajal kohale, aga nagu elu näitas, siis nii see ei läinud ja tuli hoopis keskkooli lõpukleit selga ajada. Täna, samal ajal, mõtlen ma sellest, et kuhu parki lastega minna, mida neile lõunaks süüa valmistada.. Samuti keerlevad peas mõtted, et juba väga varsti tuleb pakkida oma California elu kohvritesse ja suunduda tagasi sinna, kuhu ma kuulun. 

 Marine ametlik vastuvõtt kohalikus burgerikohvikus

Siis kui aega laste kõrvalt üle jääb, et natuke puhata :) Tpumps!!

Meil on siin väga soojad ilmad olnud ning enamuse ajast veedame lastega väljaspool vanavanemate maja. Seega palju aega parkides. Nagu mulle ikka kombeks lähen ma suvel ilusasti pruuniks, kuid sel aastal olen ma liigagi pruun. Pere siin ja inimesed tänaval tuletavad iga päev meelde kui tan ehk päevitunud ma olen. Põhiline küsimus on, et kui mitu korda ma rannas käinud olen.. ee 2 korda vist. See kõik on parkide tulemus ja kohati tundub mulle juba, et olen mingist teisest rassist. Esmaspäeval käisin Zumbas (üks viimaseid kordi vist, varsti saab spordisaali leping läbi) ja nägin end suurest peeglist teiste inimeste kõrval ja no täitsa õudne. Muidu on mulle päevitus alati meeldinud, aga mitte sel aastal.. kõik on heledad ja siis mina PRUUN!
See postitus on lühike ja pilte ka vähe, kuna nüüd teeb Marine pilte oma hea kaameraga ja neid pilte mul veel pole. Pilte on kogunenud juba sadu ja me pole suutnud veel välja mõelda, kuidas neid pilte ka minu arvutisse saada. Ja ärge arvake, et ma ainult armukadetsen siin tänu Marine'le, loomulikult on mu elu ka lihtsamaks muutunud, kaks paari käsi on ikka hoopis midagi muud kui ühed käed.

Lisan teile ka oma praeguse lemmikloo:

With love,

California Girl