Olen olnud viimasel ajal eriti passiivne blogi kirjutaja, aga uskuge mind see ei ole minust tulenev. Kolisime uude rendimajja (varsti juba 2 nädalat tagasi) ja olime lihtsalt ilma netiühenduseta rohkem kui nädala. Viimases hädas käisin juba Starbucksis wifit kasutamas, aga aega, et blogi kirjutada pole olnud. Kiire on, pakin oma elu siin Californias nüüd kokku. Peas keerleb igasugu mõtteid - kuidas kohvrid ülekaalus poleks, kinkide/kaartide tegemine, hüvastijätud, võimalikult paljude mälestuste säilitamine...
Ma ei uskunud, et ära tulemine võib nii raskeks osutuda, aga väga varsti seisan silmitsi hüvastijätuga. Minu aasta on olnud kokkuvõttes suurepärane ja jään oma põnne kohutavalt igatsema. Aga minu pere ootab mind ju ka ning mina ootan nendega pikisilmi kohtumist. Olen pühendanud ühe aasta oma elust võõrale perele, mida ma absoluutselt ei kahetse, kuid nüüd on aeg väärtustada oma perekonda rohkem kui kunagi varem. Eemal olek teeb oma töö! Kindlasti tulen oma tagasi oma tiburullidele külla ning California päikest nautima. Plaani olen võtnud tagasi tulla 2016 suvel, elame näeme, aga unistama peab.
Ikka veel on meil külas ka eelmine au pair Marine ning koos on olnud meil võimalus palju-palju pilte teha. Ilusad mälestused! Lapsed on hetkel rõõmsad, et neil on kaks au pairi, kuid kahjuks lahkume me mõlemad enam-vähem samal ajal ning siia jääb täiesti uus inimene. Kõige raskem saab olema Declanil, kes on meis mõlemas nii kinni. Tema ei saa üldse aru, mis toimub. Marine läks ära ja mina tulin, siis sai ta minuga lähedaseks, siis tuli Marine tagasi ja whoo - mõlemad Marine ja Maki siin ning nüüd lahkuvad nad mõlemad poisi elust samal ajal. Vanemad lapsed - Augie ja Reggie saavad väga hästi aru, mis toimub, nemad on harjunud. Reggie'ga rääkisin eile, et mina hakkan nüüd tagasi koju sõitma ja tema vastas, et on õnnelik, et uus au pair tuleb, aga samas nii kurb, et mina ära lähen. Minul on täpselt samad emotsioonid! Ja Corinne - tema on veel nii pisike, et ei sa aru, mis toimub. Muidugi on ta minus kinni, kui me mõlemad Marine'ga lähedal oleme ja tema beebi sülle võtab ning mina kõrvalt vaatan, siis pistab nutma ja tahab minu sülle. Tegelikult tuleb tunnistada, et Corinne on päris memmekas, ainult süles ja ilma lauluta "Kes elab metsa see" ta enam magama ei jää. Ilmselt mängib rolli ka uude majja kolimine ja vahepeal 2 nädalat vanavanemate juures elamist tegid oma töö. Tunnen üha enam, et tal on turvalisusvajadusest puudu ja luti kasutamine on ka rohkem päevakorda tulnud.
Minu uus tuba
Kaks nädalat tagasi pühapäeval oli Reggie HipHop tantsustuudio lõpukontsert. Väga lahe oli väikseid põnne tantsimas näha ja minu Reggie tegi oma elu kõige parema tantsuetenduse - tantsis muusikasse! Olin nii uhke tema üle, et päris ausalt, pisarad olid ka silmas. Neile olid õmmeldud spetsiaalsed kostüümid ja nad ise olid ka nii uhked.
Millest ma praegu kõige rohkem puudust tunnen on magamine. Olen kuidagi nii väsinud ja tunne, et ei maga piisavalt. Uues majas elan kohe lastetoa kõrval ja hommikuti võib üle 7 magamisest ainult unistada.
Eelmisel kolmapäeval oli meil Marine'ga väike ostutuur ja teepeale jäi ka Vene toidupood, kuhu ma olin ammu plaaninud minna, aga nagu ikka tuleb kõik asjad üle vaadata aasta lõpus. Astusime sisse ja te oleksite pidanud nägema mu nägu :D kohukesed, hapukurk, pelmeenid!! kõik kodused toiduained vaatasid vastu. Aga ostukorvis maandus ainult 1 kohuke :)
KOHUKE
Lõpuks sain ka oma California inglid ostetud!
Eelmisel neljapäeval käisime Marine'ga San Franciscos. Täiesti niisama jalutamas ja ringi vaatamas.
Maki & Marine - good team!
Union Square
Ja mu lemmikud - tsitaadid igal pool. Love it!
Tahtsin veel meie vanast majast ka pilte lisada. Korra nädalas käime ikka Marine'ga maja lammutamise arengut vaatamas ja no see on ikka hämmastav, kui kiirelt nad seda maja lammutavad. Alles ma käisin treppidest üles alla, tegin köögis süüa, mängisin lastega sisehoovis ning enam pole alles mitte midagi, ainult mälestused minu peas. Minu jaoks on see maja ikkagi erilise tähendusega, kuna veetsin seal ühe aasta oma elust.
Ühel neljapäeval käisime Marine'ga Foster City's välikinos. Nii mõnus oli!! Võtsime oma tekid ja magamiskotid kaasa ning istusime rahvahulgas ning nautisime suveõhtust kino hooaega.
Eelmisel reedel ehk siis reede mis oli käisime tsikkidega SF'is peol. Julgen öelda, et mu kõige lahedam peokogemus kogu California aasta jooksul. Tõsiselt kohe nautisin. Seltskond oli ka super - eesti-eesti-eesti-tšehhi-prantsusmaa. Selline küllaltki rahvusvaheline. Minu jaoks muidugi mitte midagi uut, kogu mu aasta on olnud rahvusvaheline.
Ja siis laupäeva hommikul peale reedel pidu sõitsime Santa Cruzi. Karoliina sõitis oma tuumapohmelliga. Teised olid enam-vähem okeis seisundis, aga kõik autos olijad suutsid mõelda ainult rämpstoidust. Mõeldud-tehtud, dounutsid läksid kibekiirelt hommikusöögiks ning sõit võis alata! Lebasime lihtsalt rannas ja oli üsnagi pilvine, vahepeal tuli päike välja ning muidugi mina olin ainus JÄLLE, kes suutis ära põleda ja päiksepiste saada. Õhtul oli punane JÄLLE ning peavalu tahtis kaks päeva mind lihtsalt ära lömastada. Õnneks elasin üle selle perioodi.
Pühapäeval töötasin terve päeva ning hommikul sõitsin Declani, Marine ja beebiga Half Moon Bayle, kuna oli Declani lasteaiakaaslase sünnipäev farmis. Mega vinge oli ja Corinne sai ka poniga sõita!! Mina arvasin, et ta on liiga väike ja siis tuli onuke mu käest küsima, et kas ma ei taha oma beebit ponile selga istuma panna ja no MUIDUGI TAHTSIN!
Happy Birthday, Parker!
Ma loodan, et kõigile möödusid Jaanipühad ilusti ning juba väga varsti olen ka mina teie seas tagasi.
With love,
California Girl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.