Ilusat Eesti Vabariigi 96 aastapäeva! Lõpetasin ka just piltide ja kõnede vaatamise/lugemise. Hommikul üritasin natuke kontserti ja vastuvõttu ka otseülekandest vaadata, aga lapsed ei pidanud seda heaks ideeks, seega vb 15 minutit sain vaadata.
SF'i eestlaste jaoks oli Vabariigi aastapäev laupäeval, Sunnyvales. Enne üritust sõitsin Silja juurde, haarasin Safeway'ist Martini ja maasikad kaasa ning ettevalmistused võisid alata. Lõime klaase kokku ja soovisime üksteisele ilusat vabariigi aastapäeva.
Pidustustele jõudes olin mina natuke pabinas, kuna ma ei teadnud ju tegelikult eriti kedagi ja ma ei osanud arvata, kuidas vastu võetakse. Ütlen ausalt, et algul tundsin end ikka kohe väga halvasti ja oleks kohe ära läinud. Selline eestlaslik suhtumine, et kes sina umbes oled? ah, et au pair jah? mida sina ka tead..aga ma ei lasknud ennast sellest eriti häirida. Natuke ikka mõtlesin, et kas Te rikaste meeste koduperenaised siin üldse teate kui tänuväärset tööd ma tegelikult teen. Hiljem sulandus kokku Eesti noorte punt, mis oli väga lahe. Kohe oleks peole mindud ja edasi pidutsetud, aga kuna autodega tekkis jama, siis seekord jäi minemata.
Mina ja Silja muidugi ootasime pingsalt kartulisalatit, mida polnud. Eesti leiba sain küll süüa, see oli niiiiiii hea! Ja isegi kringlit pakuti, aga sealolevast "riisisalatist" ma väga vaimustuses polnud. Aga tore ikka vahelduseks ainult eesti keeles rääkida ja seda kuulda.
Samuti peeti avakõne ja kohal oli ka väliseestlasest humorist. Ainuke asi, mis jäi mul kõnest kripeldama oli see, et eestlust ja meie kultuuri tuleb ikka säilitada ning kõigil kodanikel tuleb oma riigi toimimisse panustada - milleks rääkida sellist juttu siinsetele eeslastele, kes tõenäoliselt Eestisse tagasi ei tule? (inimestele, kes on siin juba üle 10 aasta elanud) Kodumaa armastus on küll olemas ning koos käiakse ja tehakse, aga andke andeks minu arvates pole see sama. Muidugi käis läbi ka teema, et eeslase kõige paremaks roaks on teine eestlane. Ja nii ka on, uskuge mind, siin väikses Eesti kogukonnas on asi veel hullem.. aga Eesti noored see-eest olid väga toredad! Siiski teine generatsioon, kes oskavad ühiskonna arengutega kaasas käia. Saime palju uusi tutvusi ning eile, pühapäeval käisime juba ühe Eesti kutiga niisama peale tööd aega veetmas. See oli ka põhjus, miks ma eile, pühapäeval blogi ei kirjutanud. Koju jõudes olin väsinud ja aeg oli juba ka magama sättida. Väga lahe kutt (õpib/tegeleb ettevõtlusega), aga kahjuks sõidab ta juba 2 nädala pärast tagasi Eestisse. Üks teine noormees oli võitnud mingi App'i konkursi kaudu ekskursiooni siia, Bay Areasse. Tore, et noored ikka tegutsevad ja seda ka märgatakse. Tundub, et noored on isegi suuremad kodumaa patrioodid kui vanem generatsioon. See näitab seda, et tuleviku plaanis on ikka näha kasvavat Eestit!
Head Eesti Vabariigi 96 aastapäeva!
Meil siin Calis on hetkel mõnusalt soe ja päike paitab juba näonahka. Selline kevadine tunne on. Kõik lilled ja puud juba õitsevad ning linnud siristavad akna taga. Pidevalt on tunne (mina, kui lille armastaja), et tahaks kõike nuusutada ja omale tuppa tuua. Kevad on kogu aeg olnud mu lemmik aastaaeg, kuna siis kõik ärkab jälle ja kuidagi elurõõmu on rohkem.
Esmaspäeval oli President's Day ja lastel oli koolist vaba päev. Sel ajal kui väiksemad lapsed uinakut tegid, oli meil Reggie'ga tüdrukute aeg ja otsustasime sokolaadiküpsiseid teha. Olin talle juba mitu nädalat tagasi lubanud, et teeme ja kuna oli vaba päev, siis otsustasin, et annan järele. Peale küpsetamist aitas väike Reggie minu tuba "minu inimestega" täita. Ehk siis, panin piltidest kokku südame, kus on esindatud kõik mulle olulised inimesed/ kohad. Sain selle mõtte muidugi internetist, aga who cares? Vähemalt igal hommikul üles ärgates näen ma oma säravate inimestega nägusid mulle vastu vaatamas :)
Eelmisesse nädalasse jäi ka üks minu edasise elu määravaid otsuseid. Ehk siis aeg "niisama" elada/olla on läbi saanud ning tuleb hakata mõtlema, et mis edasi? Samuti ootas mu pereema vastust, et kas jään siia või ei. Lubasin vastata talle veebruari lõpuks, aga kuna sattusime ühel õhtul jutulainele, siis otsustasin oma otsuse teatavaks teha ja teen seda siis ka siin blogis. Kui ma vahepeal (alguskuudel) mõtlesin, et päris lahe oleks kauemaks kui aasta jääda, siis nüüdseks olen otsustanud, et Jah - ma tulen koju! Võite selles nüüd päris kindel olla, sest oma otsust ma enam ei muuda ja juba on alganud ka minu järeltulija otsingud. Elu au pairina pole meelakkumine ja arvan, et aastast on küll. Eestis ootab mind magistratuur ja mu vana elu, mis vajab jätkamist sealt, kus pooleli jäi. Muidugi on paljugi muutunud ja ega see tagasi tulemine kerge ei saa olema. Aga olen siin piisavalt tugevaks saanud, et uutele väljakutsetele vastu astuda!
Ilusat veebruarikuu viimast nädala!
With love,
California Girl
Sa oled mulle nii kallis ja ma nii ootan sind!!!
VastaKustuta