Why I am here?

Tere!

üks nädal on jälle jõudnud lõpule ja on olnud aega natuke mõtiskleda. Hiljuti pidasin maha ühe väga huvitava ja pika Skype vestluse sõbraga Eestist. Sai arutletud mitmetel teemadel ja elukogenumana anti mulle nõu ja pandi mõtlema. Miks ma siis siin ikkagi olen? Põhjuseid ei ole ainult üks, neid on mitu. Esimene ja kõige suurema kaaluga põhjus on kindlasti eneseületus. Tahtsin nii endale kui ka teistele tõestada, et ma saan hakkama. Ju ma siis otsin ikka neid raskusi, et eelkõige endale tõestada, et saan hakkama ja olen tugev isiksus. 

Teise põhjusena julgen öelda, et tulin iseennast avastama. Võin ausalt öelda, et praeguseks hetkeks olen aru saanud, kes ma olen ja mida elult tahan. Olen neiu Põlvamaalt, kel on süda sees (pole ma nii kalk midagi), kelle jaoks on kõige olulisemad pere ja sõbrad, kes tahab elada täisväärtuslikku elu (järeleandmisi ma oma elukvaliteedis teha ei kavatse). Kui ma vahepeal mõtlesin, et kas ma ikka õppisin õiget eriala, siis nüüdseks olen kindel, et jah õppisin ja õpin edasi. Tahan elu siin maailmas natukenegi paremaks muuta ja teistmoodi seda teha ei saa kui tuleb ise käed külge panna ehk siis tuleb tegutseda parema maailma nimel. Muidugi ei saa kunagi kõik korda, aga see tunne, et oled endast midagi andnud on piisav, vähemasti minu jaoks. 

Üheks põhjuseks oli ka see, et olin lihtsalt ummikus. Ei leidnud seda õiget teeotsa üles, kuhu edasi minna. Uitmõtted viisid igas suunas ja au pair'i programm tundus kui õlekõrs, mida ei saanud kasutamata jätta. See oli võimalus saada välja oma turvalisest keskkonnast ja vaadata, mis siis edasi juhtub. Ja juhtus see, mida ma poleks osanud oodata - sain tuttavaks oma nõrgema poolega. Ei osanud oodata, et see elu siin polegi nii lillepidu kui esialgu tundus. On tulnud silmitsi seista raskete olukordadega ja piisavalt on valatud pisaraidki. Olen oma tunnetest rääkinud ka inimestele, kellele ma võib-olla Eestis poleks kunagi selliseid asju rääkinud. Mis kõige olulisem - olen õppinud abi ja nõu küsima, et kuidas edasi. 

Tegelikult olen rahul, et võtsin aasta ülikoolist vabaks ja olen siin Californias. Praegusel hetkel alles tajun kui pika ja raske teekonna ma endale ette võtsin. Ma ei tea, kust mul see julgus tuli, arvatavasti teadmatusest. Olen ikka see sama Maki, aga lihtsalt palju-palju tugevam ja enesekindlam. Mitte miski ei tundu mulle enam võimatu ega kättesaamatu. Ma tean, et kõik, millest ma unistan saab teoks :) Andke mulle andeks kui kedagi oma mõttega riivan, aga selleks, et osata väärtustada oma kodu ja inimesi, selleks tuleb käia ära ja näha natuke rohkem maailma.

Minu eluke siin pool maakera hakkab kohe-kohe veel kiiremaks muutuma, kuna minu väike linnupoja seisab nüüd täitsa omal jalal. Nüüd ootame kuna ta oma esimesed sammud teeks. Tegelikult olen ma päris uhke oma beebi üle, sest olgem nüüd ausad, see on suuresti minu töö ja vaev, et ta seisab :D Ma ei taha küll uhkustada ega beebi vanematele kuidagi liiga teha, aga suurema osa ajast olen mina temaga ja mina olen/olin see, kes temaga harjutusi teeb ja teda käekõrvale kõndima võtab. Nüüd teevad neid asju teised ka, sest tulemust on ju näha. Rõõmujoovastus on muidugi selliste saavutuste üle suur, aga vaikselt paistab ka reaalsus, et kuidas ma nüüd edasi toime tulen kõigi 4 lapsega. Silmad peavad mul nüüdsest ka selja taga olema, sest beebimaailmas on kõik muu huvitavam kui oma mänguasjad. Vahest mõtlen ajale tagasi, et kui pisike ta oli kui siia jõudsin ja kui suur on ta nüüd. Kasvab nii kiiresti, et ei saa arugi. Kahjuks on nii, et tõenäoliselt tema on see 4st lapsest, kes mind ei mäletagi..aga selliste asjadega tuleb arvestada ja ei saa endale väga südamesse võtta kui ta aasta-kahe pärast Skypedes ei saagi aru, kes ma olen.

SEISAB!!!

Laste kõrvalt suudan ka enda jaoks natuke aega näpistada ja registreerisin end ära Stanfordi 5nädalasele kursusele. End tuleb ka vaimselt tasakaalus hoida. Jah, ma päriselt ka igatsen ülikooli ja õppimist :D Aga hakkan alates aprillist käima iga teisipäev Stanfordis kursusel - Women Making United States History: From the Revolution to Second-Wave Feminism ehk siis eesti keeles Naised kujundamas Ühendriikide ajalugu. Ikka püsin oma teema lainel, ei saa ma nende naiste positsioonist üle ka siin. Huvitav on ju teada, kuida asjad siin pool maakera on ja kuidas ma saaksin neid teadmisi oma teadustöös ära kasutada.
Siiani hoiab mind erksa ja positiivsena peaaegu 2 nädala pärast Ameerika mandril maanduvad ema ja vend. No ei jõua ära oodata..nüüdseks on see tulek juba nii lähedal, et arutlusel oli, kuhu neil soov minna on ja mida MINA Eestist tahan. Olen nii patrioot, et tahan ainult päris Eesti asju - leiba, merevaiku, õlut, kohukesi, kamasokolaadi.

Issi on mul väga moodsaks hakanud ja saatis mulle läbi Viberi pildi, mis on tehtud minu toa aknast vabariigi aastapäeval. Pean ütlema, et täitsa kevad!! Aga lipp lehvib ilusti ja tundub, et kõik majad on ka veel täpselt samades asukohtades ehk siis mitte midagi ei ole muutunud.
Aga natukene pilte teile meie nädalast ka:

 Augie kirjutas mulle paberile, mida tema lõunaks tahab 

 Õdede õrnushetk

 Tegime Reggie'ga oma kätest südame

Käisin jalutamas ja no ei suuda silmi eemal hoida lilledest, nii kaunid lihtsalt

Soovin kõigile ilusat algavat kevadekuud ning hoidke ja märgake teineteist! Minul on ees ootamas pikk töönädal, kuna nädalavahetuseks sõidavad vanemad jälle Las Vegasesse ja olen reede-laupäev 24/7 lastega ja seda täitsa üksi, abiks on mul ainult mu kaks kätt :)

With love,

California Girl