Täiskohaga ema

Hei,

leidsin nüüd väikese puhkepausi aja, et natuke kirjutada oma viimase aja tegemistest. 24.juuli tuli oma Hawaii reisilt tagasi eelmine au pair Marine ja ta oli siin 30.juulini. Sel ajal oli mul natukene raskem, kuna lapsed on/olid Marine'is ikkagi kinni ja kõike pidi tema tegema. Samas oli meil Marine'ga koos väga lõbus ja ta näitas mulle erinevaid vabaaja veetmise kohti. Palka olen juba saand 2 korda, aga kahjuks on asjad siin nii, et nad vajavad pangas mu security service numbrit, mida mul veel ei ole..seega pean järgmise nädalani ootama, et kontot siin avada. See tähendab seda, et raha mul küll on, aga kasutada ma seda ei saa, kuna siin makstakse tehtud töö eest tšekkidega. Hostdad andis mulle küll natuke cash'i, kuid see on kohe otsa saamas :) Esialgu oli hea poode külastada, sain ainult vaadata ja osta, aga kui cash'i kätte sain, siis jah..Raha on siin kerge käest kaduma. Täna (01.08) käisingi siis esimest korda üksi linna avastamas, õnneks on mu telefon nii tark, et juhatab mind. Kahjuks vist sattusin täna isegi kiirteele, kuhu ma tegelikult veel sattuda ei tohiks, aga jah, I did it! :) Usaldan siin riigis ka oma kõhutunnet, mis siiani alt pole veel vedanud. Aga poodidest siis - asju on meeletult palju, mida tahaks. Siin on see koht, kus ma pean õppima tegema valikuid, mida ma tõesti tahan ja mida ma võib-olla hiljem ei kannagi. Esialgu käisin täna suures Hillsdale Shopping Centres - palju tuntuid kaubamärke Michael Kors, Victoria's Secret, H&M, Forever 21, American Eagle jnejnejne..ühesõnaga palju poode, kus käia. Selle kaubanduskeskuse kohta võiks öelda kallis, aga kui aega on vaadata, siis leiab soodsaid asju. Muidugi käisin ka Victoria's Secretis, lihtsalt vaatamas. Mõni hetk hiljem tuli minu juurde teenindaja küsimusega, et kust ma pärit olen (ma vist ei ole jah eriti kohaliku välimusega) ja hakkas mulle kohe asju soovitama, et saad 5 toodet 30 dollari eest. Esialgu vaatasin ja 10 minutit hiljem leidsin ennast kassa juurest, arvet maksmast. Nad oskavad siin samuti hästi asju pähe määrida. Ja oleks ma siis pesu ostnud, eiiiii. Hoopis igast pesemiseasju, mida mul tegelikult vaja polnud. Aga jah..sinna mu esimesed 32 ja peale dollarit läksid. Ameerikas on oluline kainet mõistust säilitada!!
Peale seda suundusin Marshalli (sinna tuuakse firmapoodide ülejäägid) - väga odav!!! Sealt võib leida Calvin Cleini, Michael Korsi, Roxy, DC..no absoluutselt kõike ja kõik on ülimalt odav. Toon ühe võrdluse - ostsin New Yorgist endale t-särgi (I love NY), mis maksis 29 dollarit. Marshallist ostsin endale Roxy sviitri ja see maksis 14,99 dollarit. Päris suured vahed või mis!? Hetkel ongi mu lemmikuks Marshall, kuna seal on kõike, alates riietest ja lõpetades kodutarvetega. Peale shoppingut suundusin grocery store'i (toidupood, aga seal on kõike). Toiduvalik on samuti meeletu, tahtsin osta pudelit kokat, aga no kus sa sellega. Ühekaupa siin asju ei osteta, kõik on suurtes pakendites ja 15 tk pakis. Päris õudne, selle peale ütles mu hostmom, et seepärast siin Ameerikas kõik paksud ongi :D
Lastest ka natuke..2 päeva oleme olnud nüüd ilma eelmise au pairita. Eks vasturääkimis on ja jääbki olema, sest need lapsed tahavad kogu aeg oma arvamust avaldada, mis iseenesest on hea. Esialgu üritan ma alati heaga ja ei taha kurja häält teha, aga kui nad mul ikka kopsu üle maksa ajavad, siis olen kuri Maki. Selline olen enamasti magama mineku aegadel. 7-aastase poisiga on mure selline, et talle meeldib valetada ja fantaasialugusid mulle jutustada. Seega, sellega pean tegelema. Arvasin, et 5-aastane tüdruk osutub kõige suuremaks pähkliks, aga ma vist eksisin. Hetkel ta isegi kuulab mind ja tundub, et ma meeldin talle. 3-aastane on lahe, temaga veedan ma tegelikult enamuse oma ajast. Järgmine nädal plaanin tõsiselt ette võtta talle värvide õpetamise, kuna sellega on meil probleeme. Sinine on tema jaoks oranž jne. Kõige lihtsam on mul hetkel 5-kuusega, sest ta ei räägi vastu:D Aga eks ka tema kasvab ja varsti tuleb hakata temaga maid jagama. Õnneks on hea see, et hostvanemad toetavad mind siin. Igal õhtul küsivad, et kuidas päev läks ja kes kõige rohkem peavalu tekitas. Loodan, et iga päevaga läheb natuke kergemaks ja varsti tean juba kõike ja kõiki :) Esmaspäeval (29.juuli) käis meil külas ka kohalik minu tugiisik Carey. Küsis, et kuidas läheb ja kas kõik reeglid on teada. Tema suureks imestuseks töötan ma juba täiskohaga, sõidan autoga ja tegelen lastega omapäi. Ta ei suutnud seda uskuda, et nii kiiresti. Rääkis, et üks neiu oli tulnud Taanist siia ja 3 päeva on siin nüüd olnud ja suur koduigatsus. Minu puhul ta koduigatsust ei diagnoosinud, vaid ütles, et tal jääb selline mulje nagu oleks ma siin juba pool aastat olnud. Tore, kui inimesed nii arvavad. Ma ei saa öelda, et mul raske ei ole, on ikka, aga ma leian, et peangi asjadega üksi kohe hakkama saama, siis on hiljem kergem. Inimene kohaneb kõigega ja mida kiiremini, seda parem. Tegelikult ma pabistan hullult oma sõitmise pärast siin, kas leian ikka kõik kohad üles ja kas lapsed jõuavad oma campustesse õigetel aegadel, aga siiani olen hakkama saanud. Ma lihtsalt ei näita oma muresid välja. Õnneks on hostvanemad sellised, kes kohe küsivad, et kas midagi on lahti kui ma ei naerata. Nende jaoks on oluline, et ma õnnelik oleks.
Piltide kohta niipalju, et neid hakkan lisama aadressil: http://margrethadam.tumblr.com/, seal on juba ka mõned pildid. Kel huvi, vaadake ;)