pühapäev, 11. august 2013

Esimesed pisarad

Hei!

Nädal oli raske. Lapsed on pannud mind ikka kohe tõsiselt proovile ja nädalavahetus oli õige aeg auru välja laskmiseks. Emaga laupäeva hommikul skypedes puhkesin nutma, et ei saa 4 lapsega hakkama. Ütlen ausalt, et ega see kerge ei ole, aga alla ma ka ei anna. Paljud siinolevad tüdrukud imestavad, et 4 last ja mina üksi, et kas siis teist nannyt või au pairi polegi. Ei ole jah. Suurema osa päevast veedan lastega. Raske on kui nad vastu ajavad, ütlevad, et Ameerikas nii asjad ei käi või lihtsalt ei kuula sõna. Minu probleem ongi selles, et ma isegi püüan väga, aga ma ei näe veel, et see neile meeldiks. Esmaspäeval valmistasin neile ette aardejahi aias, see neile meeldis. Pidid orienteeruma kaarti järgi ja järgima leitud juhendeid. Valmistasin ette nii tegevusi kui ka asjade otsimist. Pidid leidma oma kaotatud mänguasju ja muidugi viimase punktina oli kaartil märgitud treasure, mis pakkus neile kõige rohkem huvi. Esimene reaktsioon oli CANDYY! Ma ei luba neil väga magusat süüa ja ega vanemad ka neile seda niisama lihtsalt kätte ei anna. Kui nad saavad suhkru üledoosi, siis on nad võimatud ja seda me ei taha :D Esmaspäev erines teistest päevadest veel selle poolest, et pidin terve päeva 4 lapsega olema, kuna esmaspäev oli camp free day. Seega hommikul mängisime aardejahti ja päeval käisime Yoghourtlandis frozen ice-creami söömas. See neile muidugi meeldis, aga minult nõudis see meeletut kontrolli ja distsipliini. See nägi välja siis nii, et ühe kaupa said endale erinevaid maitseid valida, sest kui ma oleks lasknud neil seda korraga teha oleks olnud katastroof :D Aga saime üllatavalt hästi hakkama isegi. Esmaspäeva õhtul käisime vanema poisi kossumängu vaatamas, naljakas kuidas väikesed jupatsid üritavad palli korvi saada ja no kuidagi ei õnnestu..aga nad on nii nunnud! :)
Teisipäeval oli mul pärastlõunani vaba aeg ja õppisin oma liikluseeskirju, mõtlesin, et enne kooli algust tahaks kaelast ära saada. Siis aga sain teada, et pean enne appointmendi tegema ja siis saan kuupäeva teada. Mõtlesin, et kui teen päev enne appointmendi, siis on piisav, aga kus sa sellega..esimene vaba aeg oli 18.sept. Hostmom ütles, et kui mul mõni päev vaba aeg, siis võiksin lihtsalt kohapeale minna ja vaadata kas on vabu aegu, et see test ära teha. Ilmselt neljapäeval lähengi ja üritan liinile saada, sest tulev neljapäev on mul terve päev vaba :)) Aga kui ei saa, siis 18.sept. Siin peab tegema teooria, sõidu ja veel mingi nägemiseksami. Ja kusjuures see on Californias nii, näiteks New Yorgis on ainult teooria. Aga saan tehtud :)
Raha asjad sain ka korda ja oman nüüd siin endanimelist pangakaari :) Pangakaarti kätte saamisega algas kohe ka raha kulutamine (kui seda saab nii nimetada). Ei, ma ei ostnud endale hilpe, vaid hoopis Beyonce kontserdi pileti 2.detsembriks San Joses. Pileti maksis 155 dollarit, ei võtnud kõige odavamat, kuna tahaks midagi näha ka ja kuna mul veel selline võimalus tuleb, niiet mul isegi ei ole sellest rahast kahju. Ja mis puudutab endale asjade ostmist, siis hoian end ikka väga tagasi. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen siin juba muutunud või mis, aga ma ikka väga kaalun kui midagi endale selga ostan. Ma ei taha enam asju kappi seisma jätta ja olen võtnud üle ka oma ema põhimõtte, et parem kallis ja kvaliteetne kui odav ja mainstream. Ostan ainult neid asju, mis mulle tõsiselt meeldivad.
Kolmapäeval tegime lastega patjadest ja tekkidest onni. Ma varem ei ole lubanud neil seda teha, aga siis mõtlesin, et vahet pole, et teeme midagi naljakat. See neile ka meeldis ja muidugi nad kasutasid minu voodiriideid:D ja pärast oli lammutamisega raskusi, sest ma tahtsin öösel oma patjade ja tekkidega magada, aga nemad tahtsid oma onni säilitada.
Neljapäev oli kõige raskem, mitte miski ei edenenud. Läksin korra endast isegi nii välja, et kõndisin teise tuppa. Ja siis hiljem vanem poiss tuli ja ütles, et Margreth palun tule vaata, kuidas ma oma voodi ära tegin. Aga jah, see neljapäev oli kõigekõige hullem üldse siinoldud päevadest, olin õhtul omadega täiesti läbi. Neljapäeval käisin ka San Mateo Adult Schoolis, et uurida oma õppimisvõimaluste kohta. 26.aug lähen end registreerima ja inglise keele testi tegema, et teada, mis levelil õppima pean ja 27.august alustan kooliga ja seda kuni detsembrini. Peale seda kooli tahan kevadel minna Stanfordi, et võtta üks või kaks kursust, oleneb hinnast. Leidsin, et neil political science kursusi ja ka gender sociology kursusi, midagi täpselt minule ja vb annab see ka minu tulevasele magistritööle miskit juurde, kes teab. Aga esialgu alustan San Mateo Adult Schoolis kursusega english as second language. Ja siis vaatan edasi :)
Reedel käisin 3 aastase poisiga music classis, see oli vahva. Laulsime ja tantsisime ja poiss oli minus nii kinni, et tahtis ainult süles istuda või mu jalast kinni hoida :D Vaikselt hakkab mind vist omaks võtma ja see on niiii armas. Vahest tuleb ja lihtsalt kallistab või teeb musi, sellised hetked hoiavadki mu meeleolu üleval. Loodan, et varsti on tihedamini selliseid situatsioone.
Reedel hakkas ka minu nädalavahetus..käisime õhtul tüdrukutega ühes baaris vesipiipu tegemas, päris mõnus oli niisama olla ja juttu ajada. Hiljem käisime poes ja ostsime magusat, et lihtsalt süüa, kõigil oli raske nädal. Laupäeval käisime towndownis - Burlingame's ArtFestil. Terve tänav oli täis väikeseid putkasid, kus igaüks sai oma kraami müüa ja laval mängisid erinevad bändid. Peale seda läksime ühe tüdruku majja filmi vaatama. Kaasa ostsime pizzat, kooki, jääteed. Mõnus õhtu oli ja film oli ka hea ja isegi selle tüdruku hostmom tuli meiega filmi vaatama:D Pühapäeval oli mu naabrusest ühel tüdrukul sünnipäev ja käisime minigolfi mängimas, päris tore oli isegi. Hiljem istusime 4h!!! pargis. See oli igav, kuna ma olin tema autoga, siis ei saanud ära ka enne minna. Ja nüüd ma siin olen kirjutan teile oma tegemistest. Kõik nagunii meelde ei tule, aga mõned siiski. Lisasin mõningaid pilte ka tumblr'i, saate vaadata;)
Aa laupäeval tegin ka oma esimese hommikujooksu siin, väga hea oli üle pika aja sporti teha. Kurb on see ainult, et mu vorm on jälle halb..kevadega ikka üldse võrrelda ei saa. Pean hakkama enda kallal tööd tegema, sest see on parim võimalus end välja elada.
Järgmine nädalavahetus plaanime minna Noemiga (šveitsist) San Franciscosse. Exploratoriumi ja lihtsalt uudistama. Ja rääkisin sellest plaanist täna ka hostdadile ja ta ütles, et muidugi minge, et next to the exploratorium on tal Chocolate Factory, et annaksin talle teada ja saame seal tuuri :)) Sellised võimalused siin siis. 
Hetkel unistan ma lihtsalt sellest, et saaksin lastega paremini läbi ja et ei peaks kogu aeg kuri olema..tahaks nendega lõbutseda ka, aga see pole võimalik kui nad pidevalt omavahel kraaklevad ja ei kuula mind. Raskeks teeb minu jaoks asja veel see, et mul pole siin oma lähedasi inimesi, kellele toetuda. Jah, saan skypeda ja kirjutada, aga see pole see. Ma tean, et olen siin täiesti üksi ja pean ise hakkama saama. Vahepeal lihtsalt tahaks, et mu parim sõbranna või ema oleksid siin..tunnen neist väga puudust! Seda tunnet vist nimetatakse siin koduigatsuseks. Ma ei taha veel koju, vahepeal lihtsalt tahaks päriselt eesti keeles rääkida ja oma lähedasi kallistada.




2 kommentaari:

  1. Peale seda kirjutist pisarad lihtsalt voolasid...Selline see inimese elu on, läbi raskuste tähtede poole!
    Kallis Maki tea ja usu üht:sa oled väga tubli, sa saad hakkama 200%. Ma tean ja usun seda,sest tunnen sind läbi ja lõhki.
    Kallistades emps :)

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.