Pole juba pea üle kahe nädala siia miskit oma tegemistest kirjutanud, aga uskuge mind, on olnud tähtsamaid asju, palju tähtsamaid. Kindlasti kõik teate, et mul olid emme ja vend külas ja ootate muljeid :) Ma tean küll! Üritan alustada algusest ning panna kõiki emotsioone nii hästi kirja kui oskan.
Kolmapäev, 19.märts oli minu jaoks see kaua-kaua oodatud päev, mil saan üle 8 kuu kallistada oma kõige lähedasemaid. Jah, issi oli puudu, aga kõike ka ju ei saa. Peale tööpäeva ehk siis pärastlõunal sõitsin lennujaama, et oma emmet ja venda vastu võtta. Jõudsin isegi natuke liiga vara (kuigi arvasin, et jään hiljaks) ja sain neid umbes 20 minutit oodata ja närvitseda, et kus nad küll on. Suutsin juba mõelda, et äkki kohvritega mingi jama ja isegi helistasin, aga nagu minu emale kohane, siis ta üldjuhul kunagi telefoni vastu ei võta ja nii ka seekord. Aga polnudki enam vaja kaua oodata kui sealt nad tulid! Mina muidugi jooksin pisarates kohe emmet kallistama, päriselt ka nutsin, suurest rõõmust. Emme muidugi lohutas, et nüüd ma olen siin ja ei ole vaja nutta, aga ma ei suutnud oma emotsioone tagasi hoida. Kõndisime autosse ja ma ütlesin neile, et mul on nii imelik sõita ja mõelda, et te reaalselt ka istute mul siin autos. Tundus kuidagi nii ebareaalne.. õhtuks olid meil juba plaanid tehtud, minu siinne pere (ehk siis peamiselt pereisa) tahtis meiega koos õhtust süüa. Muidugi võtsin ma selle pakkumise ka vastu ja tegin teatavaks ka oma emmele ja vennale. Nemad selle peale muidugi tahtsid kohe poodi minna, et mis selga panna jne. Ehk siis kohe puutusime kokku esimese kultuurierinevusega - siin ei sätita end õhtusöögi jaoks, õhtusöök Ameerikas ja Eestis, sinna vahele ei saa panna võrdusmärki. Kõik sujus muidugi hästi, pereisa võttis Anderi oma autosse ja tegi paar kiiremat tiiru ka talle, meestevärk! Koju jõudes muidugi kukkusime kõik kohe voodi, sest päev oli olnud nii emotsiooniderikas kui ka tohutult väsitav. Muidugi enne seda sai avatud veel kohver ja sain kõike head ja paremat Eestist! Aitäh kõigile, kes saatsid mulle midagi külakostiks! Ma ei hakka midagi nimetama, sest need inimesed tunnevad end ise ära :) Minul tegi see igatahes südame soojaks.
Kolmapäev, 19.märts oli minu jaoks see kaua-kaua oodatud päev, mil saan üle 8 kuu kallistada oma kõige lähedasemaid. Jah, issi oli puudu, aga kõike ka ju ei saa. Peale tööpäeva ehk siis pärastlõunal sõitsin lennujaama, et oma emmet ja venda vastu võtta. Jõudsin isegi natuke liiga vara (kuigi arvasin, et jään hiljaks) ja sain neid umbes 20 minutit oodata ja närvitseda, et kus nad küll on. Suutsin juba mõelda, et äkki kohvritega mingi jama ja isegi helistasin, aga nagu minu emale kohane, siis ta üldjuhul kunagi telefoni vastu ei võta ja nii ka seekord. Aga polnudki enam vaja kaua oodata kui sealt nad tulid! Mina muidugi jooksin pisarates kohe emmet kallistama, päriselt ka nutsin, suurest rõõmust. Emme muidugi lohutas, et nüüd ma olen siin ja ei ole vaja nutta, aga ma ei suutnud oma emotsioone tagasi hoida. Kõndisime autosse ja ma ütlesin neile, et mul on nii imelik sõita ja mõelda, et te reaalselt ka istute mul siin autos. Tundus kuidagi nii ebareaalne.. õhtuks olid meil juba plaanid tehtud, minu siinne pere (ehk siis peamiselt pereisa) tahtis meiega koos õhtust süüa. Muidugi võtsin ma selle pakkumise ka vastu ja tegin teatavaks ka oma emmele ja vennale. Nemad selle peale muidugi tahtsid kohe poodi minna, et mis selga panna jne. Ehk siis kohe puutusime kokku esimese kultuurierinevusega - siin ei sätita end õhtusöögi jaoks, õhtusöök Ameerikas ja Eestis, sinna vahele ei saa panna võrdusmärki. Kõik sujus muidugi hästi, pereisa võttis Anderi oma autosse ja tegi paar kiiremat tiiru ka talle, meestevärk! Koju jõudes muidugi kukkusime kõik kohe voodi, sest päev oli olnud nii emotsiooniderikas kui ka tohutult väsitav. Muidugi enne seda sai avatud veel kohver ja sain kõike head ja paremat Eestist! Aitäh kõigile, kes saatsid mulle midagi külakostiks! Ma ei hakka midagi nimetama, sest need inimesed tunnevad end ise ära :) Minul tegi see igatahes südame soojaks.
Aitäh, sõbrad!
SF (ferry building taamal)
EMMEEE!!!
Veidi üleolev California Girl
ANDER!
Vaade linnale
Golden Gate
Oma emme tütar :)
Reedel tuli minul natukene töötada ja emme muidugi aitas mind :) Käisime lastega Curiodyssey's ja laheääres jalutamas, lennukeid vaatamas. Kiiremini kui arugi saime oli kell juba nii palju, et minu tööpäev läbi ja plaaniks oli uuesti linna minna, aga seekord vaadata linna teise pilgu alt. Abiliseks oli meil Terje, kes oli lahkesti nõus meid linnas natuke autoga ringi sõidutama. Enne seda muidugi jõudsime teha tutvust kohaliku kaubamajaga, mis ahvatles eestlasi igast nurgast. Linnas käisime uuesti Golden Gate imetlemas(sellest ei saa mitte kunagi villand!), siis sõitsime linna sisse, et näha natuke linna ka lähemalt, jõudsime ka Haight'i Ashbury'le, kust on alguse saanud hipiliikumine. Emme jaoks oli see piirkond muidugi natuke võõras (nagu ma harjusin ütlema - vanem generatsioon). Siis aga sõitsime Corona Haight'sile, kust avanes linnale imeline vaade. Kahjuks oli ainult väga tuuline ja see segas saamast tõelist feelingut. Õhtuks sõitsime jälle koju, et puhata ja Saku õlut nautida (minu jaoks oli see ainukesena tõeline maitseelamus).
Team California All Star
Peaaegu perekond Adamsonid
Et ma ei unustaks mainida, siis reedeks oli selgunud, et me siiski ei sõida Napasse minu sünnipäeva veetma, kuna minu pereema teatas, et see on liiga kallis. Pakkus välja, et minna siis Monterey'sse, mina olin nõus ja arvestanud sellega, aga siis reede pärastlõunal küsis ta veel minult üle, kas ma ikka tahan minna ja siis sain juba aru, et ka see ei ole talle meeltmööda, niiet ütlesin ise ära. Kui oled inimesega juba piisavalt koos ühe katuse all elanud, siis juba tead, mida ta mingi hääletooniga öelda üritab. Kui olin eitavalt ära vastanud, siis ta vist tundis end halvasti ja pakkus uuesti, aga mina ei hakanud enam lolli mängima. Ma pole siin blogis varem väga sellest kirjutanud, aga mu suhted pereemaga ei ole just kõige meeldivamad, st. ma ei tunne end väga mugavalt, aga las see jääb. Ühesõnaga tuli plaanid uuesti ümber teha, aga see käis kiiresti. Üks mõttepaus ja juba ma teadsin, kuhu oma sünnipäeva veetma minna - Half Moon Bay!! Helistasin Siljale ja kutsusin teda ka ja nii me kõik laupäeva pärastlõunal suundusimegi veetma aega ja piknikku ookeani äärde. See oli ainuõige idee, mis mul üldse tulla sai! Ahjaa, laupäeva hommikul käisime emme ja vennaga towndown'is sünnipäeva hommikusööki söömas - pannkoogid maasikate ja vahukoorega :) Ideaalne! Ma ütlen täitsa ausalt, et mul oli üks meeldejäävamaid sünnipäevi ja ma ei usu, et ma kunagi veel võtan uut eluaastat vastu ookeani ääres. Kõik oli nii vaba ja õige, nii õige kui üldse olla saab! Ootasime ka päikeseloojangu ära ja te ei kujuta ette kui kiiresti see kõik toimus. Ütleme nii, et umbes 3 minutit ja see maagiline kollane kera oli kadunud. Süda rahul ja tuksumas õiges rütmis alustasime kojusõitu. Autosõit kujunes meil samuti meeldejäävaks, kuna oli juba pime ning tee on siin väga kurviline, siis kõigetipuks jooksis mulle veel hunt ette. Mitte midagi ei juhtunud, mul võttis ainult käed värisema :D jõudsime tervetena koju!
Pikinikulaud
Ookeani uhutud meduusid rannaliival
Oma 23 sünnipäeval kastsin jalad külma Vaikse Ookeani veega :)
Parim ema ja sõber!
Kõige parem sünnipäeva kink ever!
Ja nii see päike loojub..
Pühapäeval läksime uuesti linna avastama, seekord oli eesmärgiks Chinatown. Palju kraami ja inimesi! Pühapäev mööduski meil enamasti shoppates ning koju jõudes olime kokku leppinud, et pereisa teeb õhtusöögi. Sain siis ka lastelt sünnipäevakaarti, mis oli lausa geniaalne!
Palju õnne sünnipäevaks, Margreth!
Õhtusöök oli siis nagu minu sünnipäeva auks, mille mu siinne pere nii muuseas laupäeval ära unustas. Õhtu lõpuks sain isegi tordilt küündlaid puhuda. Ma vabandan, aga ma ei saa ikka üle, kuidas pereema mulle õnne soovis - Happy Birthday, by the way! Ma ei tea, minu arust ebaviisakas, aga emme ütles, et oleksin üle sellest. Eks ma oma mõtetes püüan andestada.
Esmaspäeval ja teisipäeval töötasin terved päevad ja peale tööd üritasin emmele ja vennale tutvustada Ameerika elu erinevaid sööke. Neile isegi meeldis, aga nagu ikka Ameerikas kõik on suur on ka portsjonid meeletud! Siit need kilod tulevad :D Peale õhtusööki täiendasime veel nende kaubavarusid ja nagu niuhti oligi käes kolmapäev... hommikul äratas emme mind ehmatusega, et vaata, mis sõnumi ma sain! Lend on tühistatud! Lennufirma Saksamaal streigib, mis nüüd saab! Okei, rahune! Ma tegelen kohe asjaga. Läksin ise ka närvi, et mis nüüd saab, kusagilt ei suutnud ma numbrit ka leida, et kuhu helistada. Lõpuks kui numbri sain oli võimatu liinile saada ning ei jäänud muud üle kui sõita lennujaama asja uurima. Ootasime 3h kui lõpuks saime teada, et kolmapäeval nad lennata ei saa ning kas neile sobib sõita tagasi nädalavahetusel. Muidugi ei sobi! Saime piletid neljapäevaks. Muidugi oli mul hea meel, et veel üks päev, aga samas sain ma aru, et see lõi emmel kõik plaanid veel keerulisemaks, aga õnneks oli ta väga mõistev ja isegi rahulikum kui mina! Tegime siis kolmapäeval veini ja pitsa õhtu ning nautisime viimaseid koosoleku tunde. Mina muidugi alustasin oma nutuhoogudega juba teisipäeval, kartes, et kolmapäeval nad lahkuvad, õnneks sain ühe päeva juurde! Neljapäeval ärgates jõudis mulle täitsa-täitsa kohale, et sõidavadki ära..lasin juba kodus pisarad lahti ning ei suutnud lõpetada kuni päeva lõpuni. Saatsin nad tollini ja siis nutsime koos emmega..nutsin terve tee koju. Tulin koju ja tegin väikse uinaku ja olin lihtsalt lohutamatu, siis sain aru, et kui ma kohe midagi ette ei võta, siis jäängi ainult nutma. Raske oli, aga võtsin end kätte ja vedasin zumbasse. Peale trenni oli hea meel, et end kodust välja ajasin ja end välja elasin. Ma üldse ei eitagi, et raske on.. ja muidugi ma teadsin, et tuleb ka päev kui nad peavad jälle lahkuma, aga ma ei arvanud, et see nii raske on. Tunnen end jälle üksi, tuba on nii vaikne ja keegi ei kuula enam klappidest muusikat nii, et ma teise tuppa seda kuuleks (Ander). Imelik on jälle omas voodis magada (magasin muidu diivanil), aga mis on hea on see, et ma tunnen emme lõhna siin voodis :) Ma tean, võite mind päris imelikuks pidada, aga kui oled ikka nii kaugel kodust, siis muututki imelikuks ja emotsionaalseks. Minuga on see juhtunud.. Emme tegi ka väikese kingi mulle enne lahkumist ja jättis mulle ingli siia, kes mind valvab ja kaitseb!
Esmaspäeval ja teisipäeval töötasin terved päevad ja peale tööd üritasin emmele ja vennale tutvustada Ameerika elu erinevaid sööke. Neile isegi meeldis, aga nagu ikka Ameerikas kõik on suur on ka portsjonid meeletud! Siit need kilod tulevad :D Peale õhtusööki täiendasime veel nende kaubavarusid ja nagu niuhti oligi käes kolmapäev... hommikul äratas emme mind ehmatusega, et vaata, mis sõnumi ma sain! Lend on tühistatud! Lennufirma Saksamaal streigib, mis nüüd saab! Okei, rahune! Ma tegelen kohe asjaga. Läksin ise ka närvi, et mis nüüd saab, kusagilt ei suutnud ma numbrit ka leida, et kuhu helistada. Lõpuks kui numbri sain oli võimatu liinile saada ning ei jäänud muud üle kui sõita lennujaama asja uurima. Ootasime 3h kui lõpuks saime teada, et kolmapäeval nad lennata ei saa ning kas neile sobib sõita tagasi nädalavahetusel. Muidugi ei sobi! Saime piletid neljapäevaks. Muidugi oli mul hea meel, et veel üks päev, aga samas sain ma aru, et see lõi emmel kõik plaanid veel keerulisemaks, aga õnneks oli ta väga mõistev ja isegi rahulikum kui mina! Tegime siis kolmapäeval veini ja pitsa õhtu ning nautisime viimaseid koosoleku tunde. Mina muidugi alustasin oma nutuhoogudega juba teisipäeval, kartes, et kolmapäeval nad lahkuvad, õnneks sain ühe päeva juurde! Neljapäeval ärgates jõudis mulle täitsa-täitsa kohale, et sõidavadki ära..lasin juba kodus pisarad lahti ning ei suutnud lõpetada kuni päeva lõpuni. Saatsin nad tollini ja siis nutsime koos emmega..nutsin terve tee koju. Tulin koju ja tegin väikse uinaku ja olin lihtsalt lohutamatu, siis sain aru, et kui ma kohe midagi ette ei võta, siis jäängi ainult nutma. Raske oli, aga võtsin end kätte ja vedasin zumbasse. Peale trenni oli hea meel, et end kodust välja ajasin ja end välja elasin. Ma üldse ei eitagi, et raske on.. ja muidugi ma teadsin, et tuleb ka päev kui nad peavad jälle lahkuma, aga ma ei arvanud, et see nii raske on. Tunnen end jälle üksi, tuba on nii vaikne ja keegi ei kuula enam klappidest muusikat nii, et ma teise tuppa seda kuuleks (Ander). Imelik on jälle omas voodis magada (magasin muidu diivanil), aga mis on hea on see, et ma tunnen emme lõhna siin voodis :) Ma tean, võite mind päris imelikuks pidada, aga kui oled ikka nii kaugel kodust, siis muututki imelikuks ja emotsionaalseks. Minuga on see juhtunud.. Emme tegi ka väikese kingi mulle enne lahkumist ja jättis mulle ingli siia, kes mind valvab ja kaitseb!
So thankful for you!
Homme, pühapäeval, sõidan siinnse perega nädalaks Los Angelesse ja seetõttu kirjutasin blogi täna (laupäeval). Emme lubas ka natuke reisimuljetest kirjutada ja panen selle blogisse üles. Oleneb kuna ta mulle selle saadab, aga ma usun, et esmaspäevaks on see ka üleval :)
With love,
With love,
California Girl (ps: sain oma kaelakee ka kätte, jeii)
Ei vanane ütlus:
VastaKustuta" Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna"
NB! Seekord rääkisid ikka palju! :)