Last two weeks were the best!

Terekest kõigile!

Eelmine postitus oli 22.detsember ja täna on 12.jaanuar..minu vabandused kõigile, kes ootasid ja refreshisid blogi, aga mul lihtsalt ei olnud aega. Minu parim sõbranna oli mul külas ja muu polnud minu jaoks oluline. Aga veel enne Anni saabumist olid jõulud, niisiis. Minu esimesed jõulud Ameerikas olid hoopis teistsugused kui Eestis, aga selleks ma ju siin olengi, et uut kultuuri kogeda. 24.detsembri õhtupoolikul käisime perega kirikus ja hiljem suundusime pereisa sugulaste majja, kuhu olid kogunenud kõik sugulased. Usute või ei, aga Jim'i onul on 12 last ja omakorda 36 lapselast, niiet võite ette kujutada kui palju rahvast..alguses oli mul tükk tegemist, et olukorraga kohaneda ja aru saada, et kes on kes. Õnneks oli ühel perel veel au pair ja saime temaga jutustada. Esialgu kogunesid kõik kokku ja hakati koos süüa tegema. Need, kes süüa ei teinud vaatasid parajasti telekast tulevat pildishowd. Päris huvitav lähenemine. Esimesena sõid muidugi lapsed ja siis täiskasvanud. Lastele oli ka eraldi tellitud päkapikk, kes tegi neile näomaalinguid ja kes hiljem tegi kõigi meiega paar jõululaulu :) Söödud, joodud leidsid kõik endale tegevust. Mõned leidsid, et huvitav oleks väljas batuudil hüpata (sealhulgas mina), mõned lihtsalt vaatasid telekast tulevat Frozen multikat ning mõned avasid jõulukuuse all olevaid kinke. Minu pere kinke ei avanud, kuna meie kingid olid omas kodus kuuse all. 25.detsember on siin olulisem kui 24, seega meie avasime kinke 25nda hommikul. See oli ka päris huvitav. Mõtlesin, et saan hommikul magada, aga juba kell 7 koputas vanem poiss mu toa uksele, et Margreth tule ruttu kinke avama, jõuluvana on öösel siin käinud :D küsisin selle peale, et kas ma riided võin ära vahetada ja vastuseks oli, hurry up! Seega ei mingit riiete vahetamist, otse voodist kinke avama ja neid oli meeletult. Ma küll ei lugenud kui palju keegi kinke sai, aga julgelt võin väita et igale lapsele (4last) 30+ kinki..seda on minu arvates palju. Muidugi nad olid rõõmsad, aga mis mulle silma jäi, et üks kink avatud visati see eemale ja hakati järgmist avama. Kaks päeva hiljem tuli hakata aitäh kaarte kirjutama kingi saajatele, aga oh õnnetust enam ei mäletatud, mida keegi kinkis ja mida üldse saadi..õnneks oli pereema osad kingid ja nende saatjad üles kirjutanud. Jah - siin on komme saata peale jõule aitäh kaartid kingituse saatjatele. See on minu arvates väga tore traditsioon. Ka mina sain laste ja pereliikmete käest aitäh kaarte, väga hea oli lugeda, et mu perele meeldisid minu kingid. 25.detsembri õhtul sõitsime Jim'i ema venna majja veelkord koos aega veetma. Koha nimi oli Orindawoodis, väga kaunis koht, mis asub San Franciscost edasi. Selleks, et sinna jõuda tuli meil ületada San Franciscos olev Bay Bridge, mis lummas mind muidugi oma vaatega ja üle sellise silla sõit on ka omaette emotsioon. Jim'i ema vend oli väga muhe ja mulle meeldis see õhtusöök natuke rohkem kui 24.detsembri hullumeelne õhtusöök :D Orindawoodsis oli vähem rahvast ja vabam õhkkond. Võõrustaja pereema oli teinud imemaitsvat pumpkin pie'd, mis lausa sulas suus ja söök oli ka muidugi väga hea. Küsisin isegi koogi retsepti, et kunagi ka ise proovida seda küpsetada. Õhtul koju sõites olid lapsed muidugi väsinud ja jäid sõidul magama ja ausalt öeldes olin ka ise väga väsinud, et ka mul vajus silm kinni :D Sellega nagu meie jõulud lõppesidki, peale jõule oli veel 2 päeva oodata Annit siia ja muidugi viimase hetkeni oli mul pinge sees.
Anni jõudis SF International Airporti 28.detsembri keskpäeval ja usute või ei, aga lennuk maandus varem kui pidi. Tuul olevat tagant olnud. Lennujaama sõitsin koos sõbranna Siljaga ja samal ajal kui meie otsisime kohta, kust Annit leida tema juba helistas, et kus meie oleme. SF lennujaam on meeletult suur (mina kutsun seda hellitavalt ruubikukuubikuks) ja me lihtsalt olime eksinud. 3 erinevat inimest juhatas meid 3s erinevas suunas, aga lõpuks nägin ma Annit ja lihtsalt jooksin tema poole, muidugi pisarates. Lõpuks sain OMA inimest kallistada ja lihtsalt nutsin, rõõmust muidugi. See oli nii üleolev tunne. Olla eemal oma inimestest pool aastat ja siis korraga on üks neist lihtsalt sinu ees ja naeratab, no ma ütleks, et mida veel elult tahta. Muidugi olin talle tervituseks shampuse ostnud ja seda jõime hiljem ühes ilusas kohas vaadet nautides. Kõik oli täpselt nii nagu peab. See õige tunne oli jälle minus tagasi :) Nagu vanadel headel aegadel. Minu hostpere võttis Anni meeletult hästi vastu, õhtuks oli meil restoranis reserveeritud laud ja nad õppisid üksteist tundma. Järgmisel päeval viidi meid juba Half Moon Bay'ile õhtust sööma, ehk siis vaikse ookeani äärde. Sõitsime sinna varem, et päikeseloojangut nautida ja hiljem sõime väga hubases Itaalia restoranis õhtust. 

Half Moon Bay ja meie kaks

Sunset

Esmaspäeval ootas meid ees puhkus Las Vegases, mida väga puhkuseks küll nimetada ei saa, aga siiski :D Grand Canyon ja aastavahetus.. Kõik see kokku oli lihtsalt imeline. Paljusid kindlasti huvitab, et mis me siis Vegases tegime, aga võite täitsa rahulikud olla, olime väga korralikud ja saime sõpradeks geipoistega :D mis on siin vägagi normaalne. 31.detsembri hommikul 05:50!! võttis meid hotellist peale buss ja 14 tunnine sõit võis alata. Ausalt, see oli väga väsitav, aga kokkuvõtteks oli see kõike seda väärt. Bussis olid enamus hiinlased ja meile tundus nagu oleks kooliekskursioonile sattunud..meie muidugi itsitasime nende üle ja mulisesime kogu aeg vahet pidamata, seega me arvasime, et terve buss vihkab meid juba, eks see vast nii oli ka, sest kogu Anni siinoleku aja oli meil mõlemal diagnoosiks lobapidamatus. Tagasi jõudes muidugi vahetasime kohe riided ja suundusime tänavale. Peatänav ehk Strip oli autodele suletud ja inimestest UMBES. Totaalselt umbes. Südaööl ilutulestikku vaadates me lihtsalt ei osanud kuhu vaadata, igalt poolt tuli tulevärki. Seda lihtsalt peab oma silmadega nägema ja seletada seda on võimatu. 1.jaanuar oli meil kõnnimaraton Vegases, kõndisime terve peatänava läbi, et kõik olulised vaatamisväärsused (kui neid saab nii nimetada) ära näha. Ja kõik sai nähtud ja süda on rahul. Las Vegas, CHECK!

Lennujaamas enne lendu sümboolsed õlled

Las Vegas õhust

Hoover Dam

Grand Canyon

Meie hotell

Bellagio

2.jaanuaril sättisime mõtted juba kojutuleku peale ja õhtul kell 8 olimegi tagasi San Franciscos. Pidime peale maandumist kätte saama rendiauto, aga sellega läks meil veidi nihu. Mina krediitkaarti ei oma ja see saigi meile saatuslikuks ning teenindaja oli ka meiega ebaviisakas. Võtsime siis takso ja sõitsime koju tagasi ja tühistasime oma rendiauto broneeringu ja otsustasime, et sõitku nad kõik seenele, et me ei tahagi siis seda autot ja lepime minu mersuga :D muidugi see tähendas seda, et me ei saanud väga kaugele sõita, ma ei tohi oma autoga kaugemale kui 17 miili sõita, aga polnud hullu, sest San Francsicosse oleksime nii või teisiti rongiga läinud. Lihtsalt mõned kaunid ookeaniäärsed linnad jäid Annil nägemata, aga sellegipoolest oli meil ülimalt tore. Sai käidud ja näidatud Annile kuulus ülikoolilinnak Stanford, San Francisco.. 2 päeva veetsime SF-s, käisime Alcatrazi saarel ferry'ga, Golden Gate näidatud, jalutasime Chinatownis ja Lombard street'il, Union Square, Ferry Building,  ehk siis kõik olulised SF tunnused on Annil nähtud. Muidugi kohalik downtown on meil läbi kõnnitud ja huvitavamad poed leitud. 

Chinatown

Merilõvid peesitamas

Alcatraz

Golden Gate ja ilma uduta :)

See imeline San Francisco

Alcatraz

Vangla seest

Tegime emadele natuke taimedest ka pilti :)

Kõik olulised Ameerika söögielamused on Annil samuti proovitud. Õige Ameerika burger söödud, Yogurtlandi imeline frozen yogurt söödud, Cheescake Factory cheesecake söödud, mehhiko söök proovitud! Samuti kodune oatmeal ja siinsed maiustused. Ühesõnaga meie checklist sai täidetud. Õhtud minu toas kulgesid jututamise ja veini/õlle saatel. Marguse Star Dollar sai joodud SF-s, kuna esialgne ülesanne juua seda Vegases ei läinud läbi tänu sellele, et carry-on pagasis ei või vedelikke olla.

Viimane õhtu õlle saatel

Avatud sai ka hostvanemate poolt mulle kingitud vein kui alles siia saabusin ja võin julgelt öelda, et maailma parim vein! Lemmik!

Neljapäeval kutsus minu siinne pere meid San Franciscosse sööma, et veel kõik koos olla. Käisime ühes ilusas restoranis, kus minu hostvanemad käisid siis söömas kui neil veel lapsi polnud. Väga ilus ja mõnus koht oli ja hiljem sõidutas Jim meid lihtsalt linnas ringi ja näitas veel ilusaid kohti/tänavaid. Ikka mäest üles ja alla. Muide, San Francisco on asutatud 7 suure mäe otsa ja linna alguseks võib pidada aastat 1815. Ehk siis mitte väga vana linn. Mulle meeldib, et Jim on nii tark ja oskab igal pool jutte juurde rääkida. Meil on phm terve Hillsborough temaga läbi sõidetud ja teada, kus keegi kuulus inimene elab. Kokkuvõtteks võin öelda, et mul oli üks ütlemata tore aastavahetus ja uue aasta esimesed nädalad. Ma olin nii õnnelik ja tundsin kohati, et vana Maki tahab jälle välja pugeda. Ikka välja minnes sai sätitud ja vahepeal mõtlesin, et täitsa tore oleks jälle nii elada. Aga Anni sattus siin hoopis lebo mode'le. See on nii kerge tulema, et retuuside ja pusaga lastakse päevast päeva ringi ja mitte kedagi ei huvita :D aga lastega on nii kõige mugavam ka muidugi. Anni nägi mu siinset elu kõrvalt ja võite temalt küsida, mida tema sellest arvab. Nii palju võin ma öelda, et ta ei uskunud, et see elu mul siin selline rabamine on :D aga mul oli hea meel, et ta mind aitas ja ütlen ausalt, et kahekesi on ikka kergem. Anni lubas ka koju jõudes mõned read kirja panna, mis talle siinkäigust meelde jäi ja mida ta minu elust siin arvab. Usun, et ta jõuab sellega järgmiseks pühapäevaks valmis, niiet saan selle ka siia blogisse kopida kõigile lugemiseks.

Täna, 12.jaanuaril saatsin oma kõige kallima sõbranna tagasi teile Eestisse ja minu süda tahtis jälle mitmeks killuks puruneda. Nii kurb oli temaga lennujaamas jälle head aega öelda ja teadvustada endale, et ta ei jutusta minuga enam õhtuti, et ta ei istu mul autos kõrvalistmel, et ta ei ole koos minuga kui ma pean lastega hakkama saama, et me ei saa koos õhtust sööma minna, et me ei naera koos tobedate asjade üle, et me ei käi koos shoppamas, et me ei jaluta koos tänavatel ringi kohvitops näpus jne jne.. Nüüd on see vaid üks ilus mälestus, mis jääb mulle meelde terveks eluks! Selline on minu parim sõbranna Anni :) Mina tulen nüüd jälle pilve pealt alla ja hakkan oma argielu edasi elama. Sellised olid siis minu 2 imelist nädalat. Kindlasti ei ole mul kõik meeles, mida tahtsin kirjutada, aga ma usun, et see siin on ka piisav. Ja kui mul tuleb veel midagi meelde, siis kirjutan selle järgmisse blogisse. 

Teie,

California girl