Friendship is one mind in two bodies

Palusin Annil minu juures oldud ajast natuke kirjutada ja siin see on :) see on minu parim sõbranna Anni!

Annilt Margrethile…

Raske on sõnadesse panna kui oluline inimene sa minu jaoks oled!

Kui sa esimest korda mulle rääkisid, et kavatsed Ameerikasse lapsi minna hoidma, siis ma mõtlesin, et no eks näis. Aga sul oli tõsi taga… läksidki! Ma olen sinu üle alati uhke olnud ja sind imetlenud, aga nüüd teen ma seda veelgi rohkem. Sa oled üks kõige tublimaid inimesi, keda ma tean ja ma ei saa aru kuidas sa kõike seda suudad. Ma ei osanud sinu sealsest tööst midagi muud oodata, kui et see on raske, aga kui ma nädala aega nägin, mida sa igapäevaselt tegema pead, siis raske on küll hästi öeldud. 4 lapsega üksi päevast päeva toime tulla on ikka rohkem kui suur töö, aga sina saad sellega suurepäraselt hakkama! Peale selle, et sa neile olemas oled, nende järelt koristad, neile süüa teed, nad trenni ja kooli sõidutad, oskad sa neid korrale kutsuda ja kasvatada (ehk mõnikord pareminigi kui seda teevad nende vanemad). Saan aru, et raske on häält tõsta ja pahandada, aga seda nad sellises eas tegelikult vajavadki ja nagu sa aru oled saanud, siis ega nemad pikka viha ei pea. Ikka oled sa nende Margreth ja Declani jaoks Makii. Tean, mõnikord on  sul seal segasummasuvilas väga üksik ja nukker tunne, igatsed oma perekonda ja sõpru. Kuid püüa hakkama saada! Need neli väikest kubujussi vajavad sind ja meie kodus oleme sinu jaoks alati olemas. Sa ei saa arugi, kui varsti on aasta läbi ja sa pead koju tulema ning usu mind, see saab sinu jaoks olema sama raske, kui Eestist lahkumine, sest need väiksed inimesed on sulle hinge läinud!

Enda reisi ja koos olemise kohta oskan öelda nii palju, et see oli I M E L I N E! Sellest päevast kui sa ära läksid (kohe peale minu sünnipäeva, 15 juuli) ootasin ma seda reisi. Ma olin täiesti 110% kindel, et ma tulen. Ükskõik kuidas, aga ma tulen! Ma ei tea kas sa vahepeal kahtlesid selles või mitte, aga oma lubadusest pidasin ma kinni. Mul on rohkem kui hea meel, et ma sain tulla. Kõik ütlesid mulle, et Anni, sa oled ikka tõeline sõbranna. Aga mina ütlen, et sina oled tõeline sõbranna, et ma tõesti selle reisi ette võtsin. Meil oli nii tore ja mõnus koos olla. See aeg Californias tundus nii õige ja täpselt see, mida vaja oli. Sinuga koos San Fransiscos jalutada või šhopata, lihtsalt koos olla ja rääkida täiesti ebaolulistest asjadest või vaadata pealt kuidas sa oma Rainbow Loomse teed, juua Alcatrazil Star Dollarit ja isegi korraldada söögiorgiaid (oleme kaks vaalapallikest ikka), see oli nii õige. Südames oli rahulduse tunne kõik see 2,5 nädalat. Elu oli lill.

Ma vahepeal ikka mõtlen, et kas sul oli oma elu muutmiseks vaja minna nii kaugele ja teha midagi sellist? Aga ju siis ikka oli, sest seal sa oled. Samas kui sa ei oleks läinud, ei oleks ilmselt ka mina kunagi sinna sattunud, tutvunud nende lahedate nukitsameestega ja üks suur ning ilus mäletus, millest saan kindlasti ka oma lastele rääkida, oleks puudu. Ütlen ausalt, et mul on väga hea meel, et sa tagasi tahad tulla. Aga kui isegi peaksid otsustama jääda teiseks aastaks, siis mina toetan sind. Tahan, et sa teeksid seda, mis teeb sind õnnelikuks! Kuid tea, et  sinu pere ja sõbrad ootavad sind alati koju!

Sa oled minu parim sõbranna ja jääd seda alatiseks!

Sinu Anni