Ütlen head aega oma hirmudele

Hei,

jälle üks nädal möödas. Kui aus olla, siis ma nädalates ei oska teile öelda kaua siin juba olnud olen, aga piisavalt, et heita pilk enda sisse. Korra mõtlesin, et jätan nüüd selle blogi pidamise katki, aga siin ma ikka olen ja kirjutan :)

Nagu juba teate, siis viimased nädalad on olnud rasked ja peale seda nädalat olen otsustanud, et uueks eesmärgiks saab siin olema - õppida kaotama. Esialgu tundub see võib-olla teile imelik ja mõtlete, et olen täitsa ära keeranud, aga ei ole. Oluline on õppida ka kaotama, mina ei oska kaotada. Arvan alati, et pean olema tugev ja nõrkushetkedele ei taha ma mõeldagi, aga nüüd kavatsen ma mingil määral öelda oma egole head aega. Samuti pean õppima avatust, kuna teised ei näe minu sisse. Ja loomulikult pean õppima nii abi küsima kui ka seda vastu võtta. Sellised mõtted siis..tugev Eesti naine teisel pool maakera üritab mitte muutuda nõrgaks, vaid paindlikumaks. Ma usun, et nüüd on aeg ületada oma hirmud ja minna julgelt edasi :) 

Olen üritanud siin natuke ka analüüsida oma käitumist ja võib-olla ootan ma neilt lastelt liiga palju. Pean vist natuke pidurit tõmbama ja laskma asjadel lihtsalt minna ning mõne koha peal lihtsalt silma kinni pigistama. Küll nad jõuavad õppida. Minu jaoks on lihtsalt võõras, et kodutööde tegemine on nii suur eneseületus nende jaoks, mitte et ülesanded rasked oleks, oo eii, aga ühe koha peal istumine on midagi võimatut. 

Tahan kirjutada ka natuke nädalast ja välja tuua just kolmapäeva, mil vanem poiss pani mind kohe tõsiselt proovile, mitte küll tahtlikult, kuid siiski..niisiis, peale jalkatrenni pidin oma poisile ja tema sõbrale meie majal kõrval asuvasse parki järele minema. Olin seal 10 min varem, ootasin, jälgisin ja siis korraks võtsin beebi sülle, kuna ta nuttis ja järgmine hetk mu poiss enam jalkat ei mänginud ja oli kadunud..jooksin koju, värav oli lahti, aga poisse mitte kusagil, siis jooksin parki tagasi, et küsida treenerilt, ei miskit..uuesti koju tagasi ja siis juba karjusin kohe kõvasti ta nime ja lõpuks ta vastas. Nemad mängisid tagaaias jalkat edasi..aga see tunne, mis mind valdas..olin endast nii väljas ja nutsin. Muidugi sellisele käitumisele järgnes 30 min time out'i ja hiljem pikk moraal nii minult kui ka emalt. Tundus, et ta sai aru ja vabandas ilusti, aga minu jaoks oli ehmatus suur. Üleüldse leian, et pean vanemale poisile rohkem tähelepanu pöörama hakkama. Meie suhted on küll head, aga vahest tundub, et ta ongi omastanud juba halva lapse oleku, kuna kõik räägivad, et ta on küll kõige varem, aga kõige suurem pähkel üldse. Selline arvamus on levinud ühelt lapsehoidjalt teisele ja ma kavatsen selle ahela nüüd lõhkuda, ei ole ta midagi nii halb laps. Lihtsalt on natuke teistsugune ja vajab aega ja kannatlikkust.
Reedel käisin ise peale tööd end natuke välja elamas San Franciscos. Nimelt käisin siis oma elu esimesel õigel Halloweeni peol, pole ühtegi halba sõna öelda, väga lahe oli ja koht ise oli fancy. Esialgu tahtsime linna ööseks jääda, aga kuna pidin laupäeva hommikul töötama, siis jäi see variant kohe ära ja tulime öösel metrooga tagasi, kodus olin vast mingi pool3 kui ma õieti mäletan. Palju uusi tutvusi ja positiivseid elamusi :)

Reedel oli ka lastel väike Halloweeni pidu kirikus, nad muidugi väga ootasid seda 

Laupäeva hommik möödus skypedes pere ja sugulastega ning ka ühe väga kalli kursaõega :) Oli väga mõnus hommikupoolik. Peale lõunat töötasin, käisin lastega nende jalkamängudel, vannitasin neid ja hiljem läksime vanavanematega õhtust sööma. Pühapäeval töötasin samuti (hostema oli Las Vegases ja aitasin lihtsalt pereisa) ja peale lõunat käisime naiste jalkat Candelstick Park'is vaatamas. Kuigi ma eriti suur jalkafänn ei ole, siis lähen teinekordki. Ehk siis võite järeldada, et mulle meeldis. USA ja New Zealand mängisid ja muidugi USA võitis 4:1. Ameeriklased rõkkasid rõõmust ja mina üritasin ka koos nendega rõõmustada :D Muidugi see mäng meie jaoks nii hästi ei lõppenud, parklasse auto juurde kõndides ja autosse jõudes suutis kõige vanem poiss end kuidagi nii vastu auto istet ära lüüa (ma ei tea kuidas), et mängult sõitsime otse haiglasse ja ta nina on nüüd 3 korda suurem kui muidu ja väga roheline! Ja nüüd on 2 nädalaks ei jooksmisele, hüppamisele..ma veel ei tea, kuidas see välja hakkab nägema, aga we will see :D 

Igatsen Teid kõiki, kes te mu blogi loete ja teadke, et olete alati mul südames :) Ja ärge laske end sellest kella keeramisest väga mõjutada. Ilusat uut algavat nädalat!