Ma ei oska kohe kusagilt alustadagi, aga siin ma nüüd olen jälle. Olen viimased 3 nädalat pea iga õhtu mõelnud, et nüüd kirjutaks, kuid siiski pole vaim veel valmis olnud. Ju siis täna on see õige aeg, päev, koht. On aeg kirjutada, tagasi vaadata, teha kokkuvõtteid peaaegu aasta Eestis oldud ajast. Lühidalt - pole olnud lihtne. Ju see on ka üks põhjustest, miks ma pole kirjutanud, kuidas mul läheb. Asi on lihtsalt selles, et inimene peab olema vaimselt valmis jagama oma sees tekkinud tundeid, mõtteid. Praeguseks hetkeks olen endaga peaaegu, et rahu sõlminud ja valmis jagama ka teistega oma kogemusi.
Alustan siis täiesti algusest ja proovin väikeste vahedega tuua teieni huvitavaid, mõtlemapanevaid seiku oma kogemustest.
Tagasi Ameerikamaalt jõudsin siis eelmise aasta kesksuvel - avarama maailmapildiga, tohutu elukogemusega, suurustuse hullusega, 3 kohvrit rohkema materiaalse nänniga, pruunimana kui ei kunagi varem, pea 10 kg raskemana.
On hea tulla koju kui sind nii paljud inimesed ootavad, ainus vahe on selles, et kõik on eelneva aastaga minu jaoks muutunud. Olen elanud hoopis teistsuguses keskkonnas, kultuuris. Oli raske harjuda, see võttis aega umbes 3 kuud. Tuli abi otsida ja kuidagi hakkama saada. Aga iga tunneli lõpus paistab lõpuks valgus :) hea seegi! Kuigi rasketel hetkedel sellesse uskuda on üpris keeruline. Tulin koju suures kooliootuses ning sooviga leida tööd. Aga kõik ei läinud päris nii nagu plaanisin. Kohe üldse ei läinud nii. Kooliga ei klappinud, olin endaga pahuksis, tahtsin nii väga Californiasse tagasi, tahtsin elada seda nn igapäeva muredesest vaba elu, tööotsingud ei läinud minu soovide kohaselt. Aga lõpp hea kõik hea! Sain aru, et see kool polnud tol hetkel õige valik ega ka õige valdkond minu jaoks. Kuigi olin selles eelnevalt nii kindel, aga keskkonna vahetus loksutab asjad siiski paika. Sain töö, olin nii õnnelik selle üle ja hakkasin elama kõige tavalisemat eestlase argielu. Mingi aja see rahuldas mind, kuid siis tekkis rutiin ja tundsin, et vajan väljakutset. Mängu tulid järgmised 3 kuud (see 3 kuud on vist minu puhul regulaarne muutuste vajaduse periood), kus otsisin uut tööd, midagi muud kui klienditeenindaja, midagi mis on kasulik ka mu ajule. Potentsiaali ei saa ju ka raisku lasta, mitte et ma suur egoist oleks, aga mingi enesehinnang peab ikkagi olemas olema. Läksid päevad, läksid nädalad ja ei midagi, tekkis juba rahuleolematus. Vahepeal sain aasta vanemaks ning ühel hetkel leidsin end erinevate võimaluste/ pakkumistega üle kallatud, jällegi! Kõik asjad tulevad ikka koos. Tegin otsuse ja alates sellest otsusest on minuga ainult häid asju juhtunud! Hakkasin iseendasse uskuma, hakkasin oma eesmärke endale igale poole üles kirjutama ja uskuge mind, soovid lähevad täide!
Calist tagasi tulekust alates on mu peas ketranud ka mõte päris oma pesast. OMA. Tahaks. Soovisin.
Mainisin ka, et tulin tagasi pea 10 kg kogukamana. Ma ei olnud väidetavalt paks, aga juurde võtsin piisavalt. Ega endale suuremaid riideid ostes (kui väiksemaid riideid kapis pole) ei saagi nii väga sellest vahest aru (muidugi kaalunumber ka näitas, mis toimub, aga usas oli see kaalunumber nagunii teistes, suuremates, ühikutes), aga kui Eestisse jõudsin ja oma garderoobi lahti tõmbasin ja enam midagi selga ei läinud, siis oli ikka päris nukker küll. See on ka üks põhjustest, miks ma siin kirjutan praegu. Esialgu ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu kuigi ei saa eitada, et ma proovisin. Kui tekkisid esimesed terviseprobleemid, siis hakkasin mõtlema, et nüüd on aeg end käsile võtta. Esimesed pingutused paraku kohe tulemusi ei andnud, sattusin endaga konflikti, et mismõttes ma ei saa oma kaalu alla. Lõpuks tasa ja targu, muutudes teadlikumaks läks kõik kuidagi lihtsamalt.
Päris mitu inimest on maininud seda blogi ja miks ma enam ei kirjuta ehk siis oli/on vist fänne. On huvi tuntud, kuidas ma nendest kilodest ikka vabanesin ja et ma võiks natuke oma kogemust jagada. Esialgu tundus mulle oma probleemide jagamise mõte minu privaattsooni tungimisena, kuid nüüd olen hakanud mõtlema niipidi - äkki minu kogemus aitab kedagi veel või annab vähemalt innustust proovima tervislikumaid eluviise. Lisaks loodan ma saada ka ise läbi lugejate kogemuste targemaks :) Aitame siis üksteist vastastikku! Suvi on küll juba peaaegu käes, oleksin pidanud varem alustama, kuid parem hilja kui mitte kunagi.
Võtan rannan lebavatest meduusidest õppust - Step by step
Ausalt öeldes poleks arvanud aasta tagasi, et jagan seda, mis minuga toimus. Ma mõtlen igat pidi.
Soovin kõigile rohkem päikest (ise tunnen ka sellest D-vitamiinist nii kohutavalt puudust), rõõmu igasse päeva!
Teie Preili
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.