Kirjutan oma viimast postitust Miami lennujaamast. Vabandan kohe ette ära kui selle väljanägemine pole okei, kuna sissekanne tuleb ipadist (tavaliselt trükin arvutiga ning ma pole ipadis osav trükkija). Trükkimisvahend mõjutab ka piltide lisamist (arvuti pole mul lihtsalt hetkel käepärast), kuna hetkel on mulle kättesaadavad ainult reisipildid, aga mitte kõigi teiste oluliste sündmuste pildid.. kuna see on viimane postitus, siis ülejäänud piltide nägemiseks peate mu Eestimaalt üles leidma :)
Alustan siis algusest ehk 4th of July.. suur püha siin Ameerikamaal, kõik vähegi patrioodid tulevad kodust välja ning asutakse tähistama. Uskuge mind selle tähistamisega allahindlusi ei tehta. Kui juba, siis juba! Majad kaunistatakse lippude, tulukeste, dekoratsioonidega - ühesõnaga, mida rohkem seda parem! Mina koos oma hostperega sõitsin üle Golden Gate silla teisele poole San Franciscot sugulaste juurde suurele peole. Mina muidugi töötasin, mis tähendas seda, et tuli hoolega silma peal hoida Declanil ja Corinnel. Kuna seal oli bassein ning olen varemgi mainnud Corinne veearmastust, siis tuli ka Makil bikiinid selga ajada ja lapsega vette sulistama minna. Ehk siis suurema osa peost veetsin vees aga selle veemelu juurest ei puudunud ka Margariitad :) Eriti meeldis mulle kuidas neid jooke serveeriti - klaaspurkidest (muidugi oli valmistajaks tellitud barmen). Emme, issi - hakake ühesuguseid klaaspurke puhtaks pesema ;)
Laste jaoks oli muidugi veel tellitud ülisuur batuut, näomaalingute onu ning õhupallidest igasuguste loomade/tegelaste valmistaja. Melu oli täiega! Maja ette oli sätitud vanaaegne Ameerika auto, kus kõik saabujad said teha pilti. Loomulikult kasutasin ka võimalust. Ahjaa, isegi hotdog'i foodtruck oli spetsiaalselt selle ürituse jaoks kohale sõitnud. Iseseisvuspäev litsalt on ameeriklaste jaoks nii oluline püha, midagi pole teha ehk on eestlastel isegi midagi õppida!?
Päev peale 4th of July'id ehk siis eelmine laupäev sõitsime terve perega uuesti Napasse. Jim leidis , et minu esimene käik Napasse kukkus ikka totaalselt läbi ja nüüd tuleb mulle õiget Napat näidata. Muidugi olin ma kahe käega kohe poolt, kuna ma ka ise pettusin, et ei saanud winery'sse minna. See trip oli igati väärt minemist! See oli täpselt see, mida olin oma vaimusilmas ette kujutanud. Napasse jõudes käisime kohalikust marketist (kus müüakse ainult kohalikku toodangut) läbi, ostsime võileivad ja nänni kaasa ning sõitsime Jim'i vanasse veinimõisasse piknikule. Veinimõisa üleval mäel oli piknikuplats, kus me võisime einestada (see winery pole avalikkusele väga avatud) Jim lõpetas seal töötamise juba 4 aastat tagasi, kuid siiski oli ta väga hea ekskursioonijuht. See mulle meeldiski, et kõik oli nii maagiline ning see lisateave, mis ma sealt sain - super kooslus! See külastus oli kui filmist välja lõigatud episood. Veinimõisa nimi on Quintessa ja seal toodetakse ainult kvaliteetseid veine ehk lugege alla 100$ veini seal ei toodeta. Saime muidugi ka proovida ning isegi veinikeldrisse pilgu heita. Emme, mul on veinikorgid alles hoitud :) Peale tuuri winery's sõitsime St. Helena kohalikku linna niisama jalutama, väga mõnna oli! Kusagil 4 paiku peale lõunat hakkasime tagasi sõitma ning võtsime kuuma suvepäeva jahutuseks kõigile gelato (seesama kohalik turg - Dean & Deluca). Olen nii tänulik Jimile ja Aimeele, et nad pakkusid sellise vahetult-enne-koju-minekut reisi välja!
Eelmine pühapäev ja märksõnaks Goodbye Dinner. Hommik algas dounut'sitega ja sealt edasi kohalikule igapühapäevasele turule. Kõik vajalik oli ju õhtusöögiks valmis osta. Menüü panime koos Jimiga kokku ning käsikäes toimus ka kokkamine. Oh, kuidas mulle meeldib temaga koos süüa teha. Peakokk ja tema paremkäsi! Ehk siis - eelroaks sai minu vaieldamatu lemmik tuna tartar, pearoaks oli pasta seente, basiiliku ja tiigerkrevettidega. Magustoidu valmistas Marine ning selleks oli tiramisu Prantsuse-Ameerika moodi. Ps! ega mul on kõik retseptid üles kirjutatud :) Kella 5ks olid külalised kutsutud ning muidugi jõudis vanaema vahepeal 2 korda helistada, et mis vaja kaasa võtta on. Söögid valmis ning külalised kohal oldi valmis eelroa kallale asuma. Mina ootasin õiget hetke,et oma etteaste - kõne pidada. Eelnevalt mainisin Jimile, et eelroa ning pearoa vahel tahan sõna võtta. Ütleme nii, et kaks lõiku oma kõnest suutsin ära lugeda kui puhkesin nutma ning edasi lugeda ei suutnud.. õnneks tuli sel hetkel appi Jimi õde, kes võttis järje üle. Kirja lõpuks võtsin end uuesti kokku ning ütlesin lõpusõnad. Kõik nutsid. Tuli kuidagi väga liigutav välja see kõne mul. Esimene siiski ja otse südamest. Jim ja Aimee tänasid mind ning ütlesid, et midagi sellist ei osanud nad oodatagi.. Jimi isa ütles mulle peale õhtusööki: "Maki, sa ei pea oma tundeid vaos hoidma" , ning kallistas ja tegi musi põsele. Muidugi vahepeale jäi kingituste vahetamine ja umbes pool tundi oli lastel ka väga huvitav.
Esmaspäev - Reggie minu juurde ja ütles: "Maki ma olen ka kurb, et sa ära lähed, ma nägin kuidas sa eile nutsid." Ükski lahkumine ei ole kerge. Ning tagasi külla ma lähen maksku, mis maksab.
Ning esmaspäevast ma ka ametlikult enam ei töötanud. Lapsi oli vaatama tulnud hoidjatädi. Mina olin niisama sõbranna. Ja siis hakkas Corinne oma käitumisega mul pisaraid välja kiskuma. Nii kui mina pildile ilmusin oli sülle ja enam lahti ei lasknud. Nädal varem ta nii ei käitunud. Need kallistused ja kinni hoidmised olid ikka väga tugevad! Ilmselt saab ta aru, et midagi on toimumas. Igatahes oma tegudele minnes tuli mul ta nutuga maha jätta ning hiljem otsustasin, et lasen hoidjatädi poolest päevast ära ja olen ise lastega.
Puhkusest - Miami. Esmaspäeva öösel hakkasin Miami poole lendama ja kohaliku aja järgi 1:30 olin kohal. Bussiga hotelli ning seiklus võis alata. Esimesed kaks päeva sadas peale lõunat, aga teate kui mõnus on lihtsalt vihmas kõndida ja ikkagi on soe! Troopiline niiske kliima. Teisipäeval viskasin kiiruga linnale ja rannale silma peale ning ostsin tuuripiletid, et natuke ka kaugemale turismipiirkonnast näha. Kolmapäeval käisin alligaatoritel külas - sai elus alligaatorit käes hoitud ning ka liha ära proovitud. Nagu kana, aga palju-palju parem, natuke rohkem kalamaitset on juures. Neljapäeval sõitsin juba varahommikul Key West saarele uudistama. Minekul ületasime 44 silda ning kohale jõudes olime 162km kauguselt Kuubast. Key West saarestik on USA kõige lõunapoolsem tipp! Tagasi jõudsime 9:30pm ning sain osa ka imeilusast päikeseloojangust. Reede oli mul ranna ja linna päev. Soojust oli piisavalt nii õhus kui ka vees. Vesi helesinine nagu pildil ning kui paradiisis. Linna peal sattusin kokku kohaliku klaverimängijaga, kellega meil jätkus juttu kauemaks ning ta teadis, kus Eesti asub! Shoppingu peatänaval püüdsid mind kinni igasugu juuksuri ja kosmeetikatooteid müübad agendid. Juukseid sirgentati mul 450$ maksva sirgendajaga ning üritati ka mulle seda pähe määrida, kuid nii hea oli kõigile vastata, et sorri mul kohverid juba punnis. Puhastatud said ka nägu ja käed maagiliste ilutoodetega - kõigest 900$ potsik, aga sa ei pea siis terve aasta oma nägu mitte millegi muuga puhastama, JAH! Kõike üritatakse igal võimalikul moel pähe määrida. Aga ma ostsin endale hoopis postkaarte mälestuseks :)
Nüüd ma istun siin lennujaamas ning ootan oma lendu tagasi Californiasse. Otsustasin praegu kirjutada, kuna mul on vaba aega ning siis ei pea ka lastega olemise ajast blogi aega näpistama :) Viimased päevad Californias.. pühapäeval saan oma siinsete tüdrukutega veel viimast korda kokku ning esmaspäeval lähen lõunale selle perega, kus käisin vahepeal lapsi hoidmas. Teisipäeva olen planeerinud täielikult uue tüdruku aitamisele ning kolmapäeval annan suuna sisse Eesti poole. Viimase nädala olen ja elan veel edasi kohvrite otsast ja lennukist lennukisse reisides, ootan juba puhkust ja magamist!
Kahjuks ei lase mul siit ipadist ühtegi pilti lisada, niiet seekord peate ainult tekstiga leppima.
Kahjuks ei lase mul siit ipadist ühtegi pilti lisada, niiet seekord peate ainult tekstiga leppima.
Tuleb öelda, et siinkohal saabki vist mu seiklus otsa.. Oli ütlemata tore aasta ning ma ei kahetse mitte kui midagi! Tegin midagi, mis jääb minu elulukku kogu mu eluks. Ületasin igas mõttes ennast ja olen enda üle uhke!
Tänan kõiki lugejaid, et püsisite minuga samal lainel ning jälgisite mu tegemisi. Aitäh!
With love,
California Girl
Meie kôik juba ootame sind :)
VastaKustuta