Smile! Attitude is everything!

Hei, sõbrad!

Olen nüüd omadega jõudnud New Yorki ja hetkel asun Long Islandil, kus meil on training school. Alustan täitsa reisi algusest. Oma Põlva kodust lahkusin esmaspäeva hommikul 02.00 ning sellest ajast alates kestis mu trip kokku 24h. Ütlen ainult üht, MEGA VÄSITAV!! Muidugi oli raske perest ja sõpradest lahkuda ja nutumaik pidevalt suus, aga ma püüan endale pidevalt sisendada, et see kogemus on mulle edaspidiseks eluks vajalik. Niih, Tallinnast lahkus lennuk esmaspäeval 08:25 ja algas sõit Helsinkisse, Vantaasse. Mega pikk sõit ikka, 30 min :D Aga sealt sai alguse ka minu ja Mareli (tripime koos hetkel veel) väike apsakas, tegelt olen süüdi mina, et ma sain valesti aru. Kui me Vantaasse jõudsime, siis mina ajasin, et me ei pea kohvreid uuesti enda kätte võtma ja check-in'i tegema, aga õnneks usaldab Mareli oma kõhutunnet ja otsustasime nii igaksjuhuks uurida. Tuli välja, et me siiski peame oma kohvrid uuesti check innitama ning alles Helsinkist lähevad need otse New Yorki. Õnneks läks kõik hästi ja service tädi oli mega sõbralik. Läksime kohvritele järele ja ülla-ülla kaks üksikut kohvrit ootasidki meid :) Peale väikest apsakat otsustasime teha väikese eine ja oodata oma lendu Londonisse. 14.05 läks meil lennuk Londonisse, see sõit läks suht kiiresti, kuna peale sööki jäime magama ja ärgates oli juba vaja lennukist välja kobida. Londonis oli meil aega küll 2 tundi, kuid kõik see aeg kulus American Airlinesi asjaajamise peale, selline tunne oli nagu oleks uuesti viisa intervjuul. Palju küsimusi ja kontrolli. Lõpuks saime lennukile ja 8 tunnine sõit võis alata. Vot seal lennukis tundsime Mareliga, et meid ei sallita (ise arvasime muidugi, et me oleme nii ilusad, et meie peale ollakse lihtsalt kadedad). Miks me arvasime, et meid ei sallita oli seepärast, et meile unustati toit andmata ja pärast nõud koristamata. Ja kui ma küsisin mingit avalduse paberit Marelile ka, siis see ülimukitud tädike lihtsalt viskas selle meile. Aga sõit oli nii pikk, et ma ei taha sellele enam mõeldagi, mu tagumik lihtsalt pidi ära surema. Muidugi me ei lendanud äriklassis ka, seal oleks olnud tunduvalt mugavama, aga nii vipid me veel ei ole. Võib-olla varsti :D New Yorki maandudes loeti meile sõnad peale, et mis kontrollid ja asjad on tulemas ja mis dokumendid tuleb välja otsida. Arvasime, et me ei saagi sealt lennujaamast minema, aga see läks ikka üllatavalt kiiresti ja lihtsalt. Lennujaamas ootas meid üks vanamees, kes transportis meid praegusesse elukohta - Long Islandile. Muhe papi. Lennujaamast välja astudes tabas meid kohe tohutu lämbus/kuumus ja sudu. Me arvame, et see on sudu, sest ausalt, siin pole võimalik hingata lihtsalt. Õhk on nii paks.
Kui keegi küsib, et kuidas siis NYC on, siis ega ei oskagi praegu veel vastata. Pole kohale jõudnud, et olen USAs. Ega me siit campusest eriti välja ei pääse. Kahjuks ei saanud Mareliga ei ühte tuppa ega tundi ka, ma olen nende tüdrukutega koos, kes sõidavad Californiasse. Täna (16.07) on terve päev olnud tunnid, erinevad teemad alates laste ohutusest ja lõpetades enda tutvustamisega. Neljapäeval on meil trip NYC'sse ning eks peale seda saan ma aru, kus ma olen. Saame igale poole minna - Empire State Building, 5th Avenue, Times Square jne.
Mis ma veel tahtsin öelda on see, et ma üldse ei imesta, miks ameeriklased paksud on. Nad söövad nii kohutavalt palju, et meie eesti tüdrukud lihtsalt ei jõua neile järgi. Toidu kohta ütleks ma veel nii palju, et siinne toit mulle eriti ei maitse, õnneks on siin ka salad cafeteria, mis päästab olukorra. See õpetaja, kes minule tunde annab ütles, et siinne toit pole õnneks see, mida me peredes saama hakkame, et kuna siin palju rahvast, siis masstoodang. Ma loodan, et see ka nii on. Muidu pean lihtsalt ümber harjuma.
Täna käisime peale õhtusööki kohalikku supermarketit uudistamas, see on Ameerika mõistes ikka väga väike, aga no seal on ikka kõik asjad olemas, kui palju värskeid köögivilju, meeletu. Hindade kohta võiks öelda, et kallis on. Aga kõikvõimalikud asjad on poes kättesaadavad ja light tooteid on pea igal asjal. Isegi Coronat on siin light varianti.
Ühed hullud elukad on siin moskiitod ja usute või ei, aga nad helendavad. Rohelised ja punased/oranžikad. Me Mareliga arvame, et rohelised on isased ja punased on emased, aga me ei tea, kas sellel loogikal on alust. Need helendavad nagu tänavavalgustus või mingi aiavalgustus. Kohutavad elukad! Ja öösiti liiguvad siin campuses ringi erinevad loomad, nagu metsas oleks ja see pidi täiesti normaalne olema.
Sai suht pikk kokkuvõte mu viimasest 2st päevast, aga praegu lihtsalt oli aega, et kirjutada. Sorri, et ma praegu pilte ei lisa, kuna mul on hetkel nii retro telefon, et seda ei julge siin väljagi võtta. Tegin küll seebikarbiga pilte, kuid nende arvutisse saamisega läheb tiba aega. Kui jõuan host familysse, siis saan normaalse telefoni ja lisan teile pilte ka vaatamiseks :)
Nii palju ütlen veel, et võõras on siin olla, aga siin aitab ainult positiivne mõtlemine hakkama saada. Vahepeal on väga kurb ja mõne hetke pärast on see möödas. Tuleb lihtsalt oma uue eluga ära harjuda ja mõelda, et see on kogemus kogu eluks.