35 päeva minekuni

Alustan oma elu esimese blogi kirjutamisega. Neile, kes veel ei tea, siis olen otsustanud veeta ühe aasta teisel pool maakera - Ameerikas, täpsemalt Hillsborough'i linnas, California osariigis. 

Kuidas ma sellise otsuseni jõudsin?

Kõik sai alguse tegelikult vaid mõttest minna lapsehoidjaks ja esialgu ei plaaninud ma üldse nii kaugele minna. Mõttes oli minna peale baka lõppu Rootsi, et seal olla lapsehoidja, aga kuna saatus tahtis teisiti, siis nii tuligi pakkumine Cultural Care'i programmi poolt, mis sõidutab mind Californiasse. USAsse minek sai teoks mingil määral tänu minu emale, kes märkas interneti avarustes surfates, et otsitakse au paire Ameerikasse, tema registreeris mind castingule ja õhtul juba helistati, et kuna ja kus kokkusaamine toimub. Ja nii see lumepall veerema hakkaski. Kohe esimesel kohtumisel Triinuga (minu abistaja Eestis) sai selgeks, et ma tahan minna ja võtsin selle teekonna ette. See kõik toimus oktoobris. Järgmise sammuna tuli hakata tegelema paberimajandusega ja hakata veebi vahendusel avaldust täitma. Tuli leida soovitajad ja kirja panna kõik oluline info. See võttis aega umbes 2 kuud ja jaanuari lõpus sai minu ankeet peredele nähtavaks. Alates veebruarist vaatasid mitmed pered minu profiili ja kirjutasid mulle. Vägagi konkreetne suhtlus kulges mul perekond Harrisega, kes tahtsid minuga kohe Skypes suhelda ja tuttavaks saada. Esialgu ehmatas mind teadmine, et peres on 4 last ja kahtlesin, kas üldse soovin nendega Skypes suhelda, aga hetk mõtlemist ja teoks see saigi. Esimesel Skype suhtlusel teadsin kohe, et nemad on see õige pere, nii sõbralikud ja humoorikad..selline nagu üks kasupere olla võiks :) Lapsed on väga armsad ja toredad, mis on kõige olulisem. Kui perega jõudsime kokkuleppele, et mina olen nende järgmine au pair, siis tuli hakata dokumente korda ajama, mis lõpuks said ka korda aetud. Nüüdseks on asi nii kaugel, et minu ära minekuni on aega 35 päeva ehk lennukile astun 15.juuli. Eks väike närv on ikka sees, et kuidas ja mida, aga usun, et saan hakkama. Olen endale teadvustanud, et esimesed 3 kuud on kindlasti väga rasked (uued inimesed, uus kultuur, uus keskkond), ühesõnaga kõik on minu jaoks uus ja võõras. Asja teeb raskeks see, et kõik minu lähedased inimesed jäävad mind siia tagasi ootama ja suhtlemine saab aset leida vaid Skype teel (õnneks on selline asi ikka olemas). Suhtlemisega on veel see probleem, et ajavahe on 9 tundi, seega tuleb alati arvestada mis kell on minul Hillsboroughis ja mis on kell siin, Eestis.
Ma ei tea kui paljud minu sõpradest hakkavad mu blogil silma peal hoidma, kuid ma loodan, et vahepeal eksitakse siia blogisse siiski ära.
Enne minekut on veel palju tegemisi, alustades lõpetamisega ja lõpetades ärasaatmispeoga, seega ma usun, et lähiajal ma uut postitust ei kirjuta, aga vahetult enne minekut üritan leida aega :) Ja kohapeal olles üritan olla tubli algajast blogija :)

Seniks nautige suve!